lugesin just selle aasta kirjanditeemasid ja pean ütlema, et esimese hooga ei oskakski nagu midagi valida. reedel sai just arutatud, et kui ise ei pea enam kirjutama, siis tunduvad kõik teemad lihtsad või no vähemalt kirjutatavad. võib-olla tuleneb see minu kirjutamise ja mõtete taseme langusest, aga no ei ole ju ühtegi, mis kutsuks meelitavalt arvamust avaldama. miks ei ole ühtegi kirjandust/tundeid puudutavat pealkirja? või ma lihtsalt ei loe seda välja? miks on nii palju vaja rääkida "ühiskonnast", kui seda praktiliselt üheski kirjatükis nagunii ei defineerita? ma tean, et ma ise armastan ka kõik oma mõtted üldistuseks selle termini taha peita, aga see pole ju tegelikult õige. miks ei võiks olla kirjand rohkem esseistlikum (saab vist öelda nii)? eesti asi peaks olema aru saada, kas kirjutaja on inimesena piisavalt arenenud ja omab arvamust. see, kui ma tsiteerin lihtsalt näiteid kuskilt raamatutest, ei näita mind kui isemõtlejat. või kuidas? kuhu on mu oskused ja erakordsed mõtted kadunud?
------------------------------------------------------------------------
Eesti mured on ka minu mured
Kirjutatud ja kirjutamata seadustest
Haridus — vahend või eesmärk
Kõigel on hind, aga vähesel väärtus
Mida suudab avalik arvamus?
Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel ta istub (Mati Unt)
Kunstiteosed, mis on muutnud mu ellusuhtumist
Meedia noore põlvkonna kujundajana
Rahvusriigi võimalikkusest 21. sajandil
Meie suurim ja hiilgavaim meistritöö on õigesti elatud elu

Kommentaarid