see see ongi, mis hoiab hinge ärkvel...

nii sageli olen ma oodanud seda "hea-kiheluse-tunnet", mis tekib millegi olulise ootamisest. enne reisi, enne esimest kooli - ja tööpäeva, enne armastatud inimese nägemist, enne ... ja see tunne tuleb alati ööl vastu seda päeva. või vahest ka varem. see olek, kogu see pulbitsemine, paneb tundma mind kuidagi õnnelikuna. väikese lapsena, kes on kohe-kohe saamas hea käitumise eest preemiat, kes kohe kuuleb õiget vastust oma küsimusele, kes ei suuda muule mõelda. ja samas on see õnn nii abitu. tahaks ju midagi teha, tahaks, et see asi saabuks kiiremini, et ei peakski magama heitma... ja loodetavasti suudan ma selle päeva saabudes olla õigel ajal õiges kohas, et see tulemus oleks õigustanud seda ootamist ja kibelemist.