vanad unistused.

eile käisin vaatamas ugalas "marilyni". täitsa üksinda ja täitsa tore oli. viljandi puhul on meeldiv muidugi see, et väga sageli on võimalus kohata kedagi tuttavat ja polegi vaheajal nii kõhe ringi kõndida. aga eile ei paistnud kedagi, keda oleks teadnud rohkem kui nägupidi. siis aga sain ma uue kogemuse osaliseks - tutvusin võõraga. võõras oli prantslanna, kes on elukutselt inglise keele õpetaja ning eestis koos oma grupiga. ja mis mulle kõige rohkem muljet avaldas oli see, et ta on avignoni lähedalt. oeh, kuidas ma temaga rääkides hakkasin igatsema tagasiminekut sinna imelisse paika. et näha neid tuttavaid tänavaid, et osa saada taaskordsest teatrifestivalist...
------------------------------------------------------------------------
"inimestel oli kombeks vaadata mind, nagu oleksin mingisugune peegel, mitte inimene. nad ei näinud mind, nad nägid omaenda kõlvatuid mõtteid. ja siis varjasid oma mina, öeldes, et hoopis mina olen kõlvatu." - marilyn monroe -