sügis siin.

Igal aastal võtan ma oma esimese seenelkäigu ette alles septembris. Sel aastal olen jõudnud seda suve jooksul juba kaks korda teha. Esimesel neist õppisin vanaema retsepti ja Atsi maitse järgi ise seeni marineerima. Nüüd ootavad need esimest maitsmist. Ma mõtlen tihti, et inimesed on ikka armsalt kadedad. Seenekohtade suhtes. Ja samas nii uudihimulikud, et endale see kõige parem saada. Küll ma tahaksin leida endale vahvat kukeseenekohta. Võiseente oma on olemas ja üleeile maal leidsin ka kõige muinasjutulisema (kus päikesekiired paitavad õrnalt maapinda nii, et sa nende tulekut läbi okste näed, kus põrnadat katab paks samblavaip, kus vanade puude oksad on nii tihedad, et keelavad sul kõige sügavamale pääseda) metsatuka, mis täis männiriisikaid. Sellel, suve teisel, käigul avastasin ma aga enda jaoks, et sügis on siin. See soe sügis, mida ikka kirutakse, et ta nii vähest aega siin peatub. Aga kunagi pole mõeldud, et seesamune võib alata juba augustis. Minu sügis on käes! Minu sügis on pihlakate värvi, seenemetsa lõhnaline ja väga erinevate maitsetega. Väiksena oli sageli nii, et lemmik aastaaja valik sõltus sageli sellest, millal sinu sünnipäev on. Minul pole vist kunagi sedasi olnud, kuigi sügis on igas mõttes minu. Ma armastan sügise vaikset ootusenukrust enne talve ja suverõõmude mälestusi. Ma mäletan, kuidas üks mu kunagine klassiõde, vist kolmandas klassis, kirjutas nii õigesti, et Sügisel on sünnipäev. Minu meelest on see ainus aeg, mille sa kindlasti ära tunned. See aeg, kui kõik on kõige küpsem, ka värvid. Minu sügis on tõesti siin!