meeldiv heeringas.

Selliste ilmadega nagu viimasel kahel nädalal ei ole erilist tahtmist midagi väga vaaritada. Üks mis kindel, neil hetkedel sobib hästi heeringas. Minu meeldivus selle kala suhtes algas küllaltki hilja, nii umbes kaks aastat tagasi, kui Kätlini juures sinepimarinaadise tüki oma leivale otsustasin tõsta. Aja möödudes julgesin juba minna ka teiste marinaadide peale üle ning palju ei ole puudu, et sööksin ka heeringat puhtal kujul.

Kui koorene heeringas värske kartuliga sobib igal suvisel momendil, siis on nii mõnigi väärt retsept veel. Üheks, millest luban kunagi juttu teha, on Kati õpetatud heeringa-leivavorm, mis lihtsalt viib keele alla. Teise retsepti, mis lausa kutsus end valmistama, avastasin aga eile Oma Maitse retseptiraamatut sirvides:

Kartuli-porrusupp heeringaga

500 g porrut

500 g kartulit

3 heeringafileed

piima

2 sl oliiviõli

30 g võid

200 ml rõõska koort

murulauku või tilli

soola

pipart

Leota väga soolaseid heeringafileesid mõnda aega piimas ning seejärel lõika need kuubikuteks. Lõika puhastatud porru valge osa rõngasteks - kui kasutad ka rohelist osa, muutub supp rohelisemaks - ja kooritud kartul kuubikuteks. Kuumuta suures potis oliiviõli ja või. Prae selles porrut kuni pehmenemiseni ning lisa kartul. Sega mõni minut ja lisa nii palju keeva vett, et see ulatuks sõrme jagu üle kartuli ja porru. Kuumuta keskmisel tulel kartulite pehmenemiseni. Püreesta veidi jahtunult. Lisa koor, maitsesta soola ja pipraga. Serveeri suppi kuumalt või jahtunult maitserohelise ja heeringakuubikutega.