see, mis meeldib.

Ammu pole ma kirjutanud ühestki filmist. Seepärast oleks üle pika aja sobilik küsida, mis teeb ühe linateose meeldivaks? Kindlasti on see teema ja süžee, mõnusad kaadrid, hea näitlejatöö (ja mitte näitlejad) ning lavastuse lahendused. Minu jaoks on vahest olulisem seegi, mis ajahetkel ja kohas see film minuni jõuab ning milliseid mõtteid endaga toob.
Käisin täna vaatamas filmi Südaöö Pariisis, mis täitis kõik minu ootused. Juba esimestest kaadritest muusika saatel tegin peas reisiplaane. Sisult viis see mind tagasi aega, mida jumaldan. Oleme Atsiga vahest rääkinud, et millises ajastus tahaksime elada. Minu jaoks on see kindlasti 20ndad! Ja muidugi ei tasu unustada Woody Allenit. Kui mulle muidu ei meeldi kasutada muukeelseid väljendeid emakeelse teksti keskel, siis just praegu tahan ma öelda my kind of thinking!
Seda, milliseid mõtteid see film aga just selles hetkes pakkus, ei ole võimalik analüüsida. Need avalduvad vahest alles pika aja pärast ning ei ütle teistele midagi. Küll aga võib öelda, et üks esimesi lauseid võttis kokku minu jaoks hästi filmi ja mind ennastki: "Sa armastad kujutelma. / You're in love with the fantasy." Mõni võib mõelda, et mis selles head, see on koguni pealiskaudne väljendades ehk inimese suutmatust armastada reaalsuses ja päriselt. Teate, see pole üldse nii! Armastades idealiseeritud pilti oskab inimene leida ka enda ümber inimesed ja asjad, mis aitavad muuta unistused tõele lähedaseks ning olla seeläbi ise õnnelikum inimene.

Kommentaarid