"Ära usu...

....kurja hundi juttu, mida valetab see kelm, kes seisab sinu ees, astu mööda temast, astu ruttu," tahaks nii väga laulda praegu kunagi Kaunites õpitud Punamütsikese laulu järgi. Tegelt keegi teadlikult ei valetanud, aga no nii väga tahaks praegu öelda, miks ma pidin uskuma ühte saksa meest. Istun praegu oma hotellitoas arvutis, mille tema soovitusel SURUSIN pistikusse. Nüüd on seis selline, et juhet kätte ei saa, või saaks koos pistikuga. Ja tõmmates tuleb mõnusat särinat. Selle asemel, et aga vinguda, mõtlesin kasutada juhust, kuniks mul selles võõraste pistikutega riigis voolu on.

Eile, saabudes Brasiiliasse, sain järjekordselt tõdeda, et selles paigas ei saa mitte milleski olla kindel ning kõike võib ette tulla. Esiteks paigutati meid valesse hotelli, teiseks peame me minu kogemuse põhjal esimest korda vahetama kongressi jooksul majutust ning kolmandaks ootasime hommikul koosolekule sõiduks transporti ligi tund aega (mu rekord eelmisest aastast on poolteist tundi ootamist!).

Õhtu saabus aga mõnusa avastusega, et mitte kõik kohad polegi pühapäeviti suletud. Nii sattusime vahvale turule, kus keskplatsi äär oli kaetud ilusate kividega, kus elav muusika tantsitas kohalikke ja turiste, kus jalgratastega saabunud mehed mängisid aja peale doominot...

vaade rõdult kaugusesse
vaade rõdult alla
vaade rõdult taevasse


Kommentaarid

  1. Jeee, esimene postitus. Olen rõõmus, et õnnelikult kohale jõudsid. Kuigi reaalsuses juhtub tihti, et me näiteks kuu aega ei kohtugi, siis teadmine, et sa oled nii kaugel, paneb kiiremini igatsema! Ole tubli :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar