sissepõige.

Viimane aeg on teha mõningased üleskirjutused veel mu teekonnal olnud peatuspaikadest. Üheks selliseks oli Cordoba. Ehk on just hea, et teen sellest juttu alles nüüd, sest vahetu sissekanne oleks kindlasti olnud ülimalt emotsionaalne. Tegu oli ju minu päris üksi olemisega.

Cordoba

Rosariost sõitma hakates ei teadnud ma veel, kus peatun, sest Augustin ei vastanud viimasele kirjale ning tema numbrit ega aadressi mul polnud. Linn ise oli sama võõras kui üks koht, kus sa mitte kunagi elus viibinud pole, üldse olla saab. Aga mis seal siis ikka, hakkama peab ju saama ja seda ma veidi endale tõestama tulingi.
Paljud seljakotirändurid, kellega ma oma reisil kokku juhtusin, pidasid omapäi reisimist kõige paremaks. Sellisel juhul pole sul kõrval kedagi, kelle tujude ja soovidega arvestada, kelle järgi end kohandada. Mida rohkem ma seda mõtet kuulsin, seda enam mõtlesin kolme aasta eest külastatud Indiale, kus käisin Atsiga. Ja uskumatu, kuid ma ei suuda siiani välja mõelda ühtegi hetke, mida oleksin tahtnud muuta, sest poleks oma kaaslase tempo või valikutega nõustunud. Küll on aga üksinda reisimisel üks pluss - rohkem inimesi otsib sinuga kontakti. See tähendab omakorda rohkem võimalusi sattuda kohtadesse, kuhu tavaturist ei juhtu. Rohkem spontaansust ja avastamist.

üks paljudest roosadest ehitistest

Mis puutub aga Cordobasse, siis võiks siit India teemal jätkata. Nimelt meenutas ta minu jaoks suuresti oma paljude roosade ehitiste tõttu Jaipuri. Imanol rääkis hiljem, et see tuleneb sellest, et vanasti värviti maju ainult lubjaga ning tähtsamate teistsuguseks võõpamiseks lisati verd. Seepärast on paljud olulised ehitised justnimelt roosad. Muidugi ei saa aga seda linna täiesti maailma teises otsas asuvaga võrrelda, sest arhitektuur on oluliselt erinev. Meenutades kohati Itaaliat. Seda saapakujulist maad meenutavad mulle ka rohked siseõued, mida jagub peaaegu iga maja keskele ja külge. Kuigi olen meeleldi neljas aastaajas elaja, võiksin ma just nende siseõuede pärast elada pidevalt soojas kliimas!

üks paljudest siseõuedest

Cordoba ise on väga euroopalik linn. Eelkõige inimeste sarnasuse pärast. On ju seal palju üliõpilasi teistest riikidest ning turistegi. Seepärast ei saa ma öelda, et see linn oleks kuidagi eriliselt tähelepanuväärne mu reisil olnud. Tegelikult on vist nii, et lõpuks muutuvad ühe riigi linnad kangesti sarnasteks. Selleks, et saada aimu tegelikust elust, piisab ka pikemalt ühes paigas viibimisest. Aga see paik peab sellisel juhul olema mõne kohaliku inimese kodu, kus elada nende inimeste tegevuste rütmis ning õppida tundma nende tavasid.

Kokkuvõttes jääb mulle Cordoba meelde omaette olemisega. Ilusa üllatusena meenub ka sõit sinna linna. Ma ei tea miks, aga enne Argentiinasse minekut oli mul silmade ees pilt kollakas-pruunist maastikust. See arvamus sai aga juba esimestel maanteel viibitud kilomeetritel purustatud, sest rohi ja puud on vaatamata suurele kuumusele, kuivusele ja mittekastmisele väga rohelised ning elujõulised. Kui oleks ka rohkem metsa, oleks vaatepilt vägagi sarnane Eestis läbitavatele teedele!

kuivanud jõgi ja rohelus