hõissa, pulmad!

Uskumatu, et sellest on möödas juba nädal, mil me valisime Atsiga kohusetundlikult omale suursündmuseks riideid päev varem (sellist asja meie peres ei juhtu!), lõikasin-kleepisin viimaseid kaunistusi lauale, saime pruudi käest pragada, et lastele nii varakult pidukostüümid selga aitasime, nägime peigmeest veel enne kodust väljumist kraapimas pulmapäevaks ostetud lotopileteid...

Oh, see nimekiri võiks olla lõpmatu, sest nii palju emotsioone oli neis hetkedes! Ja tõepoolest, Kätlin ja Üllas ongi olnud abielus juba nädala!

Kõik sai tegelikult alguse pulmakutsetest, mille kujundamine sõltus suuresti pruutkleidist. Ma olin erakordselt põnevil. Mitte ainult seepärast, et minu parim sõbranna hakkas abielluma, vaid seetõttu, et alates teismeeas ühesuguselt kirjuks värvitud küüntest polnud me Kätliniga kunagi koos midagi kujundanud. Ja muidugi ei saa mööda vaadata ka peigmehest, kellele pidi samuti kõik sobilik näima.

Et ostetud pitse ja paelu jäi üle, hakkas mõte rändama õigepea lauakaunistustele ja muudele detailidele. Istusime mitmeid õhtuid koos erinevate variantidega suutmata otsusele jõuda selles õiges. Peigmees ütles pulmalauas ka veel, et ta ei suuda uskuda, et me lõpuks mingile valikule pidama jäime. Eks selles mängis oma osa ka fakt, et kõiki valminud asju korraga nägid nad alles pulmas, näiteks sõrmusepatja.

Üks viimaseid, mis sai ühiselt otsustatud, oli lauas olevate lillede valik. Käisime aias ringi ja tegime neist kompositsioone, mis panid ühel või teisel nina kirtsutama. Vast nädalajagu enne pulmi tekkis mõte, et hortensiad võiksid need õiged olla. Tore lugu küll, aga kust neid siis leida? Naabrite aias kasvas mõnus pahmakas, aga kuidagi ei osanud küsida. Lõpuks selgus, et peigmehe onunaisel on kodus samasugune ja lubas lahkelt jagada. Ei tea, kas ta algul kohe teadis, et me umbes 28 õit tahame, aga kõik vajalikud saime ikkagi kokku. Nii võis laud näha piisavalt täiuslik välja!

Aga no mis ma räägin, kõige ilusam nägi välja ikkagi pruutpaar!