ühe kapi lugu.

Minu esimesed remondimälestused on seotud värskelt lakitud parketiga meie pere päris oma esimeses kodus ning tapeetimisega onu korteris. Mõlemal juhul võisin ma olla vanuses 5-11, mis tähendas, et mind ei huvitanud miski muu rohkem, kui et asi saaks kiiresti valmis ja lastel oleks vaba voli ringi joosta. Mõned aastad tagasi tekkisid juurde ka mingisugusedki remondikogemused. Tegin asju, millega hakkamasaamisele ma polnud varem eales mõelnud: seinte krohvimine, aknaraamide värvist puhastamine, põrandate lihvimine ja õlitamine...

Millegi pärast on aga juhtunud nii, et värvipintslit pole minu kätte väga tahetud anda. Seepärast oli mul unistus päris oma korda tehtavast esemest, mida kindlasti võiks ka värvida!

Kõik sai alguse sellest, et mul tekkis vajadus endal mingeid kodus seisvaid asju ära anda. Leitud Spunk.ee oli selle jaoks parim võimalus. Pidev külastamine on pannud mind märkama ka asju, mida endale küsida. Reeglina on need olnud raamatud või siis midagi väikest. Ühel päeval nägin aga päris vana kuulutust kapi kohta. Vaikselt uurisin Atsilt, et äkki me võiks sellise enda koju lubada. No ja Raplamaale järele sõita pole ju teab-mis-ring, eriti kui see kuskile minemisega ühendada. Mõeldud, tehtud.

Paari (siiani kordategemist ootava) asja kokkutarimist on meil tulnud ette ka minevikus, mistõttu oli garaažis seisev kapp aeg-ajalt kõigile pinnuks silmas. No et vaevalt minust tegijat on, eksole! Peab tunnistama, et eks ta seal seisis nii aastakese küll, aga kindel mõte oli mul peas tiksumas kogu see aeg. Vaja ainult poest mõningaid puuduolevaid asju tuua. Selle aasta suvepuhkus ärgitaski värvi ja pintslite järele minema.

Kui kõik vajalik olemas, juhtus nii nagu tavaliselt. Korraga olid mitmed mu pereliikmed minust targemad ja varmad arvamust avaldama. Peamiselt teemal, et kas ma olen hull, et hakkan puitu värvima. Nii ju rikun kogu potentsiaalse asja ära. Tagasi vaadates on mul hea meel, et jäin kindlaks endale nii kappi värvida kui jalgu lühemaks lõigata. Kapi värvimine oli aga oodatust lihtsam - kiirele kuivamisele aitas päevi läbi paistnud päike tublisti kaasa.

Ahjaa, poest ostsin ma ka ju vineeritüki, mis pidi asendama vana väga väsinud ja katkist kapitagust. Seda ma soovitan küll, et ärge keegi silma järgi mõõte kindlaks määrake. Minu toodud vineer oli kahjuks kõvasti kitsam kui kapi laius. Seepärast tuli leida teistsugune lahendus. Ja nagu ikka, need hädas leitud võimalused ongi need kõige paremad. Või siis vähemalt kõige ilmekamad!
Otsustasin taguse ümaraks ja õhukeseks kulunud nurgad lüüa üle vildiga ning seejärel kogu värgi katta kangaga.

Kanga ostsin ma kunagi kaltsukast, sellest sai kohe minu lemmik. Et teda kapi juures veel rohkem presenteerida, õmblesin nuppudele külge ka ribad, mis sidusin lipsudeks. Kokkuvõttes võin ma kapiga rahule jääda küll, seda enam, et ka eelnevalt skeptikurollis olnud pereliikmed on kapile paar head sõna öelnud :)
Kes aga seda oma käega katsuda tahab, seda kutsun sel laupäeval Telliskivi kirbufestivalile.