värvidemäng.

Üks põhjuseid, miks ma sügist nii väga armastan, on ümbritsev värvilisus. Alates tavapärasest kuldsemast päikesehelgist kuni sügavsinise lainetava mereni, rääkimata siis kirjuks värvunud lehtedest. Üldiselt olen ma veendunud, et toonide paljusus on tore igal ajal. Üks, mis aga mulle kuidagi ei taha sobida, on rohelise ja punase kooslus. Ma panen neid kokku aruharva, nii riietuses kui oma meisterdamistes, isegi jõuluajal, mil see oleks ilmselgelt sobilik. Enese lepitamise eesmärgil olen ma aga hakanud otsima variante, kus mulle nende kahe värvi koosmäng vastu ei hakkaks. Ja kui enda riietusest ma ometi ei alusta, siis tuleb ühtteist põimida tegevustesse.

Sain Telliskivi kirbuturul käies ühe tellimuse kaante meisterdamiseks. Mõtted mu peas hakkasid üsna kiiresti rändama, sest see, kuidas Liis kingituse saajat kirjeldas, oli nii mõnusat pilti loov: "Ta on 51-aastane vanaema, kes meenutab mulle väga minu enda ema. Ta on lastearst ja armastab üle kõige maailmas lapsi. Ta on hea huumorimeelega. Mõistab alati nalja ja teeb ise ka pidevalt sellist mõnusat musta huumorit. Aeg-ajalt on ka pisut hajameelne ja siis kiljatab alati üle kontori, kui miskit on jälle koju unustanud või on lihtsalt midagi sassi ajanud või ei saa millestki aru. Tal on väga hea maitse. Tema lemmikvärvid on selline tumedam roheline ja punane. Ta kogub töö juures vanamemmekeste pilte alates sellest ajast, kui ta sai vanaemaks."

Nii vahvale inimesele on ju lihtsalt lust meisterdada, eksju!? No mõtlesin minagi! Ja siis jäi pähe kummitama punane-roheline-punane-roheline-punane... Aga hirmud pidid olema ju ületamiseks, seega tuli leida viis, kuidas asi ka mu enda jaoks toimiks. Peas tundus valge lisamine asja veel rohkem jõululikuks kiskuvat, aga kui asi ükskord valmis sai, tõmbas just see kuusepuu-päkapiku tunde maha. Vähem kartust, rohkem ümbermõtlemist, ma ütleks kogu selle loo peale!