kes lubab?
Kuidagi on läinud nii, et selles juhendeid ja seadusi armastavas maailmas mõne asja või teo jaoks polegi ühtegi ettekirjutust. Kas tänapäeva inimene üldse suudab adekvaatselt mõelda oma peaga?
Mult on mitmeid kordi küsitud, et kuidas ma raatsin vanu
fotosid oma vihikutel kasutada. Või et, kas seda teha, on üldse eetiline?
Olen mitmete aastate jooksul näinud
korduvalt, kuidas inimesed minu jaoks barbaarselt vanade fotodega ümber käivad - lõikavad neilt nägusid välja ja kleebivad detaile juurde. Kui ma ütlen, et see kõik väljendab minu jaoks lugupidamatust, siis võib mõni samahästi küsida, et kuidas ma ise parem olen?
Mäletan, kuidas ma algul, kui vihikuid tegema hakkasin, tükk aega mõtlesin ja kaalusin, kuidas siis käituma peaks. Piltide seast valikut teha on ju lihtne - külastatavates antikvariaatides vaatavad läbi aastate vastu ikka ja jälle samad pildid, mille vastu keegi huvi pole tundnud. Need eelmise sajandi alguses jäädvustatud fotod kõnelevad mu meelest palju rohkem kui tänapäevased. Võib-olla seepärast, et nende tegemine oli siiski haruldane ja läbimõeldud, aga võib-olla on see arvamus ekslik ning oma romantilises mõtlemises ma tahan uskuda, et tolleaegsed inimesed olid rohkem nemad ise...
Minu jaoks on oluline, et kõik see, mis ma näen ja loen neilt piltidelt, püsiks sellisena. Seepärast olengi endale teinud paar reeglit, mille järgimist pean vihikuid tehes väga oluliseks. Üheks selliseks on kindlasti fotode ja nende taga olevate tekstide ülespildistamine. Ikka seetõttu, et see vähenegi teadmine säiliks ning kirjapandud lood võiksid elada veel aastasadu...
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Ma olem tihti mõelnud, et millised inimesed viivad oma lähedaste fotosid müüki. Kuid inimesed
VastaKustutaon erinevad ning ma olen kuulnud, et paljud fotod
on toodud võõraste poolt, kes on leidnud need näiteks pööningutelt ja neil puudub side fotodel
kujutatavatega.Minu arvates on tore, et sinu tööde
peal saavad need pildid justkui uue elu ja pakuvad
kellelegi rõõmu.Mina isiklikult naudin vanu fotosid, sest inimesed nendel on kuidagi isikupärasemad ja huvitavamad.Pole sulle vist kunagi öelnud,et sinu märkmikud on väga maitsekad ja erilised.
Eks ta veidi kahe otsaga asi ole, jah. Ühest küljest on ju tore avastada ja leida kõnekaid pilte, teisest küljest jälle ei tahaks küll, et enda esivanemate fotod kellegi võõra kätte satuks.
KustutaAga ma arvan, et see inimeste isikupärasemana nägemine on meil ikkagi kuidagi suunal "vanasti oli rohi rohelisem". Aga samas on ju tore nii idealiseerivalt mõelda!
Ja aitäh ka :)
See on tõepoolest üks omajagu tundlik teema, sest pildid pole lihtsalt "asjad", vaid nad on ka mälestused. Mulle tundub, et lähened asjale väga taktitundeliselt ja pealegi, kui keegi neid ei ostaks/kasutaks, lõppeks nende tee suure tõenäosusega ikkagi prügimäel.
VastaKustutaMul on endal sarnaseid kõhklusi ka riiete ümbertegemisel. Kui rõivas on juba rohkem kui 20 aastat vana, tekib tahes tahtmata küsimus, kas tohiks seda nii lihtsalt katki lõigata. Oma pere asjadega olen püüdnud nii teha, et väga heas korras või erilisteks puhkudeks õmmeldud riided jätan puutumata. Ma ei tahaks kuidagi röövida oma tütardelt seda rõõmu, mis sain mina vanaema kappides vanade riiete seas tuhlates.
See riiete teema on huvitav aspekt juurde. Kuigi ma varem pole sellele pikalt mõelnud, siis talitaks tõenäoliselt sarnaselt - hoiaks seda, mis hingele lähemal.
KustutaNii põnev on kuulata oma ema jutte tema vanaonu käes olnud kirstust, kus asusid ema vanavanaema kleidid. Ja nii kahju on mõelda, et ma ei saa neid kunagi oma silmadega näha, sest kuidagi on juhtunud kolimiste ja muude aegade juures nii, et neid enam pole.
Seepärast võiks igal inimesel olla vähemalt üks kirst, paremal juhul pööning, kus kõike seda ajalugu talletada. Ja kui ta ise ei tunne selle vastu huvi, ei röövi ta seda võimalust ka oma järeltulijailt.
Selle jutu peale tekkis kohe eriline tahtmine vanade majade pööninguil konnata :)