ise olen loll.

Minu reisideks valmistumine on aja jooksul muutunud. Teismelisena tegin ma alati pikki nimekirju, mida kaasa võtta. Kus juures seitsme paari sokkide puhul olid välja kirjutatud ka, millised need olema peavad. Mida rohkem ja kiireloomulisemaid sõite ette võtta tuleb, seda vähem jääb aega pakkimiseks, valimiseks. Aeg-ajalt ikka juhtub, et midagi jääb maha. Enne Taisse tulekut lugesin mitmed korrad siinse programmi kohta, et olla ikka täielikult kõigega varustatud.

Olin veidi jahmunud ilmaprognoosidest. Lubati 38-42 kraadi sooja, lisaks oli märgitud, et vahemikus 8.-15.aprill võib saada märjaks. Internetist lisa otsides selgus, et tõepoolest aprill on Tais kõige kuumem kuu. Lisaks pidavat just Lampang olema ka kõige kuumemas piirkonnas. Mis siis ikka, hunnik vahetusriideid vajas pakkimist. Õnneks oli meeles ikka vihmavari ka kotti pista.

Teisel siin veedetud päeval tekkis mul arutelu kellegagi võimaliku vihma üle. Ma uhkelt teatasin, et olen kaitstud, sest vari kotis. Mispeale mind suu lahti vaatama jäädi. Ongi nii, olin täiesti valesti aru saanud. Mainitud kuupäevadele jääb hoopiski Songkran festival, mille raames toimub vee pritsimine. Tailased, kombekad nagu nad on, tahtsid selle eest ette hoiatada, eestlased aga saavad ikka märjaks eelkõige vihma käes!

Pärast sellist ämbrisse panekut ei ole ma julenud siis oma teisest eksimusest juttugi teha. Programmis seisis 9.aprilli õhtusöögi all kolme tärni järel kirjas, et sellel sündmusel osaleb ka printsess Soamsawali. Loomulikult tekitas mõne kõrgeaususega kohtumine minus paraja paanika – mida selga panna, kuidas printsessi tervitada, kuidas ta poole pöörduda, mida Eestist kingiks kaasa viia. Pärast mõningatele tuttavatele helistamist jõudsin järeldusele, et nii soojas kliimas pole vaja sukapükse kanda, kuid riietus võiks olla sünnis ja pidulik. Kõnetamist ja tervitamist tasub vaadata teiste järgi. Kingituseks ostsin kaasa ilusa rahvusliku hõbetatud sõle.

Täna selgus, et printsessi kohta käiv lause on kirjas vale asja all. Mõeldud oli, et printsess osaleb Songkran festivalil, kus on veel tuhandeid inimesi. Kõige tipuks otsustas teda haigusevimm tabada. Ühesõnaga, üleplaneerimine pole kasulik. Parem las jääda juba mõni asi koju, kui võtta kaasa spetsiaalselt vale asja jaoks ekstra paar kingi.

Rääkides riietusest, siis ega ma neid kingi polekski saanud kasutada. Saime kingiks kohalikud jakid, mida pidime festivalil kandma. Ühtse mulje tekitamise mõttes soovitati nende alla panna mustad püksid ja seelik. Hea, et ma ka midagi sellist taipasin kaasa pakkida!

Songkrani festival oli aga tõeliselt äge kogemus – mõnus atmosfäär, meeletult palju inimesi nautimas, musitseerimas, kohalik köök (asjad, mille nime suhtes mul pole õrna aimugi, kuid mis viivad keele alla!), võimas etendus, tuhanded laternad.... Seda rida võiks jätkata lõputult, aga üks pilt on parem kui tuhat sõna!