Lampangist niipidi.

Viimased kaks päeva selles Põhja-Tai suuruselt kolmandas linnas olid täpselt sama põnevad kui algus. Kui töö umbes kell neli lõppeb, on võõrustajatel mõeldud välja tuhat tegevust ja kohta meie jaoks. Kurta ei saa!

Lampang on tuntud ka hobutõldade linnana, kus (küll vähem kui varem, aga siiski) nendega sõidetakse tänini, et ühest kohast teise jõuda. Meie sõitu, mille rodus ligi 15-20 kaarikut, turvas trobikond politseisid. Ilmselt oli see kohalikelegi veidi uudne, sest uudistavate pilkude all tundsin end kui mõni sinivereline.

Hobustega sõitsime kohta nimega Baan Sao Nak, mis tähendab tõlkes paljude sammastega maja. Kohtusime selle maja viienda põlve pärijaga, Pimiga, kes sealset korras ja elus hoiab. Tiikpuust tehtud tume maja oli segu Tai ja Birma arhitektuurist, tutvustades ja ühendades seeläbi kunagiste ehitajate juuri ja elukohta. Tänapäeval on maja kasutuses peamiselt kihlustseremooniate ja pulmapidustuste tarvis. Usun, et Tais elades oleks see kindlasti üks minu meeliskohti. Hoovis oli meile aga kaetud mõnusalt hubane õhtusöök. Nagu ikka, pakuti palju kohalikku, sel korral näiteks Lanna stiilis toite ja isetehtud kookosejäätist.

Nende päevade jooksul sattusime ka kahte templisse, mida siin küllaldaselt jätkub. Erinevalt Indiast, võib oma koti sisse kaasa võtta ning on vabamalt õhku hingata. Kusjuures Indiaga nad end üldjuhul võrrelda ei taha. Eile, kui jalutasime üle silla, oli Titaporn (üks meie kohalikest võõrustajatest) häbisse vajumas, et selle all olev jõgi pisut haises. Ütlesin, et ärgu muretsegu, ma olen ikka palju hullemat läbi elanud. Tõin näiteks India. Seepeale palus ta, et neid kahte ühte patta ei pandaks. Ja ega ausalt öeldes väga saagi. Kõik see osa Taist, mis minu silmi seni hakanud, on olnud väga puhas - poodides pestakse iga päev aknaid, müüjad korjavad väljapanekult tolmu, hotelli ees korjatakse käsitsi iga viimne puuleht üles. Tailased usuvad, et korratuseks pole põhjust.

Templeid külastades sattusime aga kokku ühe mungaga, kes elas parasjagu Wat Si Rong Mueangis, mis on ehitatud birmalaste poolt. Ta jutustas meile tai mehe valikutest ja sellest, kuidas igaüks neist enne abiellumist moraalselt motiveerituna valib mõneks ajaks (alates paarist kuust) selle tee. Tema väljendus oli tasakaalukas, ent emotsionaalne. Korraga pakkus ta meile välja, et võiks teha ühe lühikese mediteerimise meiega. Juba istusimegi rätsepistes põrandal, parem jalg üle vasaku ja keskendusime hingamisele. Teise harjutusena proovisime keskendatud kõndimist. Mulle tundus, et oleksin võinud sedasi sinna edasi jääda veel kauaks!

Nagu ma ütlesin, siis planeeritud tegevusi oli palju. Seetõttu liikusime edasi keraamikatehasesse. Savitooted, mis sealt väljuvad on kuulsad üle maailma. 55% kogu nende toodangust suundub Euroopasse, sh on tellijaks ja edasimüüjaks ka Marks & Spencer.
Algul, kui nende poodi sisse jalutasime, oli kuidagi kahetine tunne. Tooted olid ilusad, aga ei kutsunud niivõrd ostma. Siis avanes meil aga võimalus näha, kuidas sealne tootmine välja näeb. Kujutasin vaimusilmas ette suuri linte ja voolimismasinaid, kuid tegelikkuses valmib kõik käsitööna. Osa minust nautis vaatamist, kuidas tooted silme all valmisid, teine mõtles pidevalt neile inimestele, kes seda tööd tegid. Ma ei suudaks kuidagi end sellistes tingimustes nii rutiinset tööd tegemas kujutada. Ja ei saa mainimata jätta, et paratamult liikusid mõtted sellele, kui vähe saavad tasu tegeliku töö tegijad.
Kolm korda võib arvata, kas pärast kõige selle nägemist mõni meist ka tühjade kätega lahkus.