seiklus algusest peale.

Kuigi oma loomult olen ma rändaja, siis ükskõik kui lähedale ma ka ei sõidaks, koduigatsus on kiire tulema. Mõnikord isegi natuke nagu ei taha minna, näiteks tööreisi puhul. Ja mis siis, et eksootikasse.

Sama tunne valdas mind ka laupäeva hommikul, just kui oleks midagi viltu. Tallinna lennujaama jõudes selgus asi, mis pani mind sõitu läbima hinge kinni hoides. Nimelt sain teada, et nad ei saa mulle anda pileteid lennule Bangkok – Chiang Mai ega saata ka kotte otse sihtpunkti. Nutumaik suus ei osanud miskit peale hakata, sest:

1.       mu lendude vahe Bangkokis on üks tund ja kümme minutit,

2.       Bangkokis terminalist väljudes pean tegema viisa, mille olin plaaninud jätta Chiang Maisse;

3.       kui ma peaksin viimasest lennust maha jääma, ei saa ma kuidagi oma lõppkohta – Lampangi, sest viimane buss väljuvat 45 minutit peale mu planeeritud kohalejõudmist.

Nii ma seal siis nõutult seisin kuni teenindaja suutis leida viisi, et kotid saab ikka Chiang Maini kohe teele panna. Lisaks soovitas ta lennupiletite asja uurida Frankfurdis, kus ehk on väljastamiseks rohkemaid võimalusi ning mul ka ootamisaeg tunduvalt pikem.

Frankfurdis said aga maigust pisarad, sest kui juba Euroopas teenindaja inglise keelt väga ei mõika, mis siis veel edasi. Mööda terminali edasi-tagasi patseerides oli kindel, et keegi mind aidata ei saa. Oma kurbuses ja räsituses jätsin aga ilmselt nii meeleheitliku mulje, et üks töötaja pakkus mulle lennukis kohta ettepoole – no et ehk saan siis Bangkokis vähemalt esimeste seas välja. Asi seegi, lootus hakkas kasvama, et ehk siiski..

Lennuki koht oli tõepoolest super! Istusin kohe esimese klassi taga, kolmeses reas peale minu veel vaid üks Tai vanamees. Tüüp liigutas end oma ea kohta ülikiiresti ja närviliselt, no nagu orav närib käbi, ma kujutan ette. Küll ta tekitas omale jalgade alla patjadest kuhila, määris oma tallaaluseid eukalüptiõliga, pakkis asju vähemalt seitse korda ümber, käis WC-s kaelale sinepiplaastri moodi asjandust kleepimas, lasi oma püksirihma lahti ja nii edasi. Ilmselt talle ei sobinud, et ma kogu tegevust silmanurgast stoilise rahuga jälgisin, sest kui ka stjuuardessid end stardiks toolide külge hakkasid kinnitama, taipas ta, et oleks tarvis istet vahetada. Sättis ta end kaks rida tahapoole. Diskrimineeritud või mitte, mulle lahendus sobis – kui tihti juhtub, et 10-tunnisel lennul on su päralt lausa kolm istet. Ka mina oleks teistest ridadest end kadedusega vaadanud!

Bangkokis hakkas mul kibekiire. Jooksin mööda pikka terminali, vahepeal teed küsides. Lõpuks pilet käes, ootasin eelpassikontrolli. Aga kus sa nii lihtsalt ikka pääsed, ilma viisata mind Chiang Maisse ei lubatud. Tuldud teed tagasi ehk alustasin jooksu terminali teise otsa suunas, kus saavad eestlased viisat teha. Solgutati mind ikka ühe putka juurest teise kuni lõpuks sain oma viisa kätte. Ausalt öeldes ei julenud isegi mitte kella vahepeal vaadata. Kui tagasi õigesse passikontrolli jõudsin, selgus, et minu Bangkoki lennuk oli saabunud umbes 45 mintutit varem. Seepärast sain ka siis ilmselt asjad valmis. Kilomeetreid jooksu umbes 30-kraadises õhuta ruumis raske kott õlal jätsid ka unustamatud jäljed mu vasakule õlale.

Nüüd olen juba rahulikult Lampangis, tänu kolmele istmele lennukis pole ka kõige suuremat väsimust. Üks asi, mis mulle oma tööreiside juures meeldib, on see, et me saame kaugele sõitnuna lisaks koosolekutele kogeda ka kohalikku kultuuri ja kööki. Tänane jõudis juba pakkuda uskumatut (ja ma pole kindel, kas heas või mitte kõige paremas tähenduses) supielamust. Neljases lauas oli keskel keraamiline pliit, millel kees puljong. Laual igasuguseid asju, mida siis sinna sisse kasta: hiina kapsast, kolme sorti seeni, tofut, maisi, porgandit, vetikaid ja muid tundmatuid rohelisi saadusi, nuudleid, kala, kalapelmeene, maksa, makrapallikesi, veel mingeid kala ja liha saadusi. Kõik see pandi siis ühte potti keema kümneks minutiks. Seejärel võisid endale pulkadega sealt sobivaid asju kaussi tõsta, peale raputada hakitud küüslauku ja tšillit ning veel mingit teravat kastet. Kus juures puljongit nad ära ei tarbi. Ja ega see ausalt öeldes maitselt väga meie mõistes puljongit välja ka ei andnud.

Ahjaa, eilse päeva huvitav avastus oli see, et ka tailased oskavad head punast veini teha!