tee ise: munadepühade jänes seinale

Ameerika filmide puhul on mulle alati meeldinud sealsetes majades rippuvad pärjad. Ja mitte ainult jõuluajal, vaid ka teistel pühadel ning aastaaegadel. Eestis on see vist veidi võõras komme, kuigi jõulupärjad hakkavad ka siin oma kohta leidma. Ma võitlesin pikalt endaga, et kas ikka tasuks midagi sellist jäljendada (peamiselt küll seepärast, et meie uksel pole kohta, kuhu valminud rippuma panna). Otsus tuli aga eelmise aasta munadepühade paiku, kui mul valmis ohtralt linnukesi, mida oleksin kuskile tahtnud rippu panna. Kuna uks selleks sobilik polnud, tuli asi lahendada tubaselt.

Mõni tähelepanelik lugeja võib nüüd küsida, et kust otsast see eelmise aasta linnuke oksal aga pärg on. No egas ma ka ei tea, aga muudmoodi ma sellist pusserdist nimetada ei oska. Pärga meenutab kohati rohkem aga jänes, mis selle aasta pühadeks tehtud sai. Igal aastal olen toonud kevadel tuppa mustikavarsi, mis vaasis nii ilusti lehte ja õide lähevad. Sama soov tekkis ka tänavu, sest need kummaliselt graatsilised varred lihtsalt sunnivad igapäevaselt mu pilgul endal peatuma. Ja kui juba korjata, siis ikka täie sülega - saab valmis jänese ning jääb muist veel vaasi ka.

Jänese tegemine on tegelikult ääretult lihtne, aga panen siia igaks juhuks kirja. Mina kasutasin puuoksi, mis traadiga kinni sidudes vormisin sobivateks kujudeks - kaheks rõngaks ja kaheks kõrvaks.

Seejärel katsin oksad mustikavartega, kinnituseks endiselt seesama traat. Ilmselt saab veel ilusama tulemuse siis, kui leida oksad, mis juba õrnalt lehtes.

Edasi tuleks omavahel ühendada kaks rõngast ning kõrvad. Kui väga lähedalt uurida, siis kinnituse kohad just kauneimad pole, kuid kaugemalt see silma ei hakka. (Traadi asemel võib edukalt kasutada ka näiteks rohelist lõnga, kuid sellisel juhul ei anna hiljem kujundeid vajadusel ümber vormida või kohendada.) Ühenduskohad võib ka ära kaunistada, näiteks sidudes lipsud või kangaribad külge. Kinnitamiseks kasutasin jätkuvalt ikka sama materjali.

Head võltspärja meisterdamist!