tee ise: vanale kummutile uus ilme

See on ühe vana kummuti lugu, mille uus algus ulatub aasta taha. Ootasin postitamisega nii pikalt, et võiks lõpplahenduse pilte teha juba uues elamises. Ikkagi Mirdi toa esimene elanik.


Nägin seda pisut nukrat ja veidi armetus seisus valget punaste nuppudega kummutit Mooste Taaskasutuskoja pildil, kui mulle tundus, et pean selle kindlasti endale saama. Samas ei olnud mul veel sel hetkel peas mõtet, mis tast saama peaks. Sõitsin Põlvamaale siis seda ära tooma ning mind tabas mitu üllatust. Kummuti sahtlid olid palju sügavamad ja mahutavamad kui ma eales pildi järgi oleksin osanud oodata. Tänu sellele oli muidugi suurem ka kogu ese ise. Tükk pusimist ja proovimist hiljem selgus, et kuidagi on võimalik see siiski meie autosse mahutada ning koju tuua.


Koju jõudes jäi kummut aga garaaži seisma ja ootas mingit tuult, mis paneks meeled tööle. Kui selgus, et meie perre on tulemas üks pisike Mirt, oli asi selge - talle see saama peabki. Esimene asi, mis tuli välja mõelda, oli värv. Roosat mööblit ja lastetuba pole ma kunagi armastanud (kui välja jätta, et kuni keskkoolini oli mulgi selline), seepärast otsustasin valida midagi pehmemat. Kollane tundus suurepärane mõte - kes ei tahaks siis killukest päikest oma tuppa!? Palusin Atsil töölt tuua mõningaid värvinäidiseid, et siis lõplik toon välja valida. Kõik muutus aga palju raskemaks, kui avastasin korraga enda eest üle kahekümne erineva kollase tooni. Lõpuks, pool pimesi, sai see raske töögi tehtud - kõige õigem tundus nime järgi banaanikollane.


Kui värv valitud, tuli kummutit lahti võtta ning värvist puhastama hakata. Sellega seoses ilmnes mitu uudist: kummuti peale oli kleebitud miski kole plastik, mis ei tahtnud kuidagi lahti tulla; pealmise plaadi alt sõitis välja lihalaud, mida ei olnud eriti kerge ei lihvida ega värvida ning nuppude eemaldamisel jäid nende asemele suured augud, mille varjamiseks puudus poes sobivate käepidede valik.


Ühesõnaga, kui kunagine kapitegu innustas uut projekti ette võtma, siis kummuti kordategemine osutus kõvasti töömahukamaks kui ma olin arvanud. Aga valmis tuli ju see teha!


Nii värvivalik kui ka kummuti kordategemine nihkusid sügisesse, sest alles septembris anti meile vihjeid, kes võiks meie perre sündida. Seetõttu venisid ilma tõttu etapid ja kuivamine päris pikale ning kokkuvõttes ilmselt oleks võinud tulemus olla pisut parem. Küljele tekkisid hiljem kummutit tuppa tuues värvi sisse mõrad. Aga otsustasin, et ei hakka seda suurt tööd enam kordama, küll hiljem jõuab küljele miskit välja mõelda või asetada ta selliselt, et nii palju silma ei riiva.


Kuna sahtlipõhjad ei muutunud lihvides ootuspäraselt ilusaks ning plaanisin hakata kummutis hoidma Mirdi riideid, siis oli oluline mõelda välja mingi lahendus, et need ei määriks rõivaid. Ideaalis pannuks põhjadele katteks kangad. Kangas aga osutus prahi kogumise ning oma libisemist takistava loomu poolest ebasobivaks. Ainsaks mõtteks jäi läbipaistev (sest teised oleks kõik veel kirjumaks teinud) vakstu. Seda ei pidanud ei kleepima ega kinnitama, sest sobiva kujuga lõigates nakkus ta iseenesest sahtlipõhja külge. Nüüd tagasi vaadates olen selle otsusega väga rahul. Kui vaja midagi sahtlis nihutada, saab seda teha kergelt ja libistades.



Eelmisest sahtlinupust tühjaks jäänud augud aitas Ats katta aga puidust tüüblitega. Kuna poes paraja suurusega polnud, tuli auke veidi veel suuremaks puurida. Seejärel sai need väikese pintsliga sama värvi kui kummutki võõbatud.

Nüüd on kummut oma toa üles leidnud, kuid otsib seal veel õiget kohta, sest Mirdi tuba on meil veel hetkel pooleldi nii töötuba kui kõikide ülejäänud asjade hoiupaik. Aga sellest kõigest juba teisel korral!

Kommentaarid

  1. Nii ilus! Nii inspireeriv!
    Hea, et tagasi oled, ootasin :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, Mariliis! Küll on hea tunne, kui kedagi inspireerib :)

      Kustuta
  2. Kummut näeb nüüd küll super välja. Selliseid projekte nähes hakkavad näpud kohe sügelema. Mööbli ümbertegemine on lõppkokkuvõttes ikka üks rahuldustpakkuvamaid. Midagi, mis jääb pikaks ajaks kasutusse.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Olen nõus. Tegu on küll ajamahukama ettevõtmisega, aga seda rohkem oskame tulemust vist hinnata. Ma oleksin tahtnud meie kodus teha tegelikult rohkem katsetusi mööbliga, aga sellega on kaks miinust: õige eseme väljavalimine võtab aega (ja ilma mööblita ei taha ka elada) ning korteris on raske luua tingimusi tolmutamiseks ja värvimiseks. Samas loodan, et ehk ikka miskit saaks veel ette võtta. Aitäh ka :)

      Kustuta

Postita kommentaar