tee ise: sõelast tahvelhoidja

Kui nüüd täitsa aus olla, siis aeg-ajalt juhtub, et ma võin ka pisut valetada. Või õigemini jätta lihtsalt tõe rääkimata. Peamiselt ikka seepärast, et vältida asjatut põrinat ja kahtluse alla seadmist. Et kõiges aga paremat selgust saada, tuleb minna ligi aastajagu ajas tagasi, mil me valmistusime oma eelmisest kodust välja kolima. Et mina olin seal elanud 18 ning Atsiga koos 11 aastat (eks me ole juba üpris eakad ka!), siis oli meil kogunenud ikka omajagu kraami. Sel hetkel polnud selge, kuhu täpselt edasi kolime ning nii pidin tegema raske südamega korduvalt keerulisi otsuseid teemal "Mida võtta, mida jätta". Ja ma parem ei hakka siinkohal luiskama, et paar korda oli ikka mõnest asjast ääretult kurb loobuda.

Aga siis ma nägin ühe pakkimise keskel köögi alumises ilmatusuures sahtlis, kuhu oli ajajooksul kogunenud ikka igasugust kraami, ühte õnnetut sõela. Kuigi käepide ja raamistik olid tal korralikud, siis tänu äärest rebenenud traadistikule (ma tõesti ei tea, kuidas seda asja nimetada!) ei olnud tast köögis enam abilist. Normaalne mõistus käsiks sellises olukorras asja ära visata, aga minu oma ütles mulle, et küll mahub! Peas hakkas ringlema juba idee ning nii ma selle sõela ühe kasti põhja toppisin (teadmisega, et köögiasjad pakin nagunii mina lahti ning nii on võimalik sellise lolluse kaasa vedamist varjata).

Täna otsustasin selle viimaks siiski lagedale tuua, sest teadagi tunduvad asjad eemalt vaadates koomilised ning sõela olemasolu pole siiani meie elupinda oluliselt vähendanud. (Küll teeb seda aga ülejäänud kaasa tassitud meisterduskraam.) Aga enne sõela näitamist oli mul vaja see kindlasti tahvelhoidjaks teha, sest varjamist peab ikka kuidagi õigustada suutma!

Vaja läheb: vana sõela, korki (minul pärit vana tahvli küljest), kangast, liimi, näpitsaid, kääre, lõnga (või kangariba või kangasteipi), peenikest ja teravat eset (nt metallist küüneviili, joonlauda vms), haamrit, knopkasid.

Alustuseks tuleb eemaldada sõelalt traadistik. Suurema osa saab kätte lõigates, kinnituskohad aga siis, kui painutada rõnga ühenduskohta näpitsatega lahti. Seda on vaja ka teha hilisema sisu kinnitamise pärast. Edasi joonista korgist välja sõela järgi sobiv kuju, mis võiks olla natukene väiksem kui rõnga enda läbimõõt. Seejärel lõika kummagi korgipoole katmiseks sama kuju välja ka kangast. Jälgi, et kangas oleks umbes pool cm suurem kui kork, nii saab hiljem ilusama lõpptulemuse.

Kata korgi mõlemad pooled liimiga ning kleebi sinna peale kangas. Edasi suru valminu rõnga keskele. Kui tundub, et kork ei taha mõnest kohast vahele mahtuda, võid lõigata vastavalt väiksemaks. Kuna tõenäoliselt on selleks hetkeks sul äärtele jäänud palistamata kangas, siis peida see mõne terava ja peene esemega rõnga alla (st vahele). Et tagumine pool jääks samuti eeskujulikum, siis võid seejärel haamerdada algselt väljakeeratud servad siledamaks. Sellisel viisil kinnitub tagumine pool ka kohati korgi sisse ning seetõttu peaks hiljem vaatama, et see esimest külge pole paigast nihutanud.

Enamikel käepidemega sõeladel peaks olema teises ääres ka kaks konksu. Painuta need näpitsatega endale sobiva kaarsusega nii, et sinna saaks hiljem kõikvõimalikke asju riputada. Viimaks võid katta käepideme kas mõne kangariba, paela, lõnga või muu sellisega. Mina lisasin kohati alla ka tavalist pulgaliimi, et lõng paremini paigal püsiks. Ja siis pole enam muud välja mõelda, kui et kas soovid kasutada tahvelhoidjat ehete jaoks või hoopis võtmenagi ja teatetahvlina ning lisada vajalikul arvul knopkasid.

Tundub, et minu katkise sõela kaasa toomine läks asja ette. Ikka peab enda sisetunnet usaldama ning leppima sellega, et pereliikmed sind vahel tarbetu kraami alles hoidmise pärast pisut sõgedaks peavad. Lõppude lõpuks on ikkagi kõik rahul, et kodu kaunim ning raha säästetud saab!

Milliseid pealtnäha kasutuid asju te alles olete hoidnud, sest no äkki kunagi läheb vaja?