kuidas ma jälle õmblema hakkasin.

Teate seda tunnet, kui miski peaks sulle olema justkui emapiimaga kaasa antud, aga siis selgub, et on kuskil kaotsi läinud? Minul on sedasi õmblemisega. Nii palju, kui ma oma esiemasid tagasi tean, on neil väikeste eranditega olnud ikka kibedad käed. Mäletan, kuidas algklassides käies, 90ndate esimeses pooles, olid kõikidel väikestel tüdrukutel pidudel seljas ühtemoodi poest ostetud satsikleidid. Oh, kuidas ma ka endale sellist igatsesin! Minul seevastu olid ainult emme õmmeldud asjad, mis tagasi vaadates tundub ju ääretult tore, kuid ühele eelteismelisele oli kohutav tragöödia. Nii väga oleksin ma tahtnud teistega sarnaneda.


Mida aasta edasi, seda loomulikumaks muutus soov teistest eristuda. Kuna õmblusmasin oli kodus alati varnast võtta, siis tegin ka oma esimesed katsetused sellel. Ilma igasuguste lõigeteta ning kindla plaanita õmblesin omale seelikuid ja isegi ühed teksapüksid. Ja mulle hakkas see asi meeldima, tundsin end emme ja vanaemaga samaväärselt. Mis siis muutus? Lõpuks ometi hakkasime käsitöötundides lisaks kotile ning põllele õmblema ka igapäevasemalt kantavaid asju, mida olin väga oodanud. Teadsin, et tahan õmmelda omale kukkuva õhulise kleidi. Nägin sellega vaeva, sest kangas oli libe ning kippus masina all liikuma. Aga lõpuks ta valmis sain. Jäin ise kleidiga rahule, kandsin seda veel aastaid ning ausalt öeldes viisin alles eelmisel aastal kolides selle taaskasutusse. Veerandi lõpus toimus aga hindamine. Osad klassiõed olid lõiganud poest ostetud pükstel ja muudel rõivastel sildid seest ära ning esitasid neid enda tehtu pähe. Enamikele neist tulid ka nende eest viied. Mina seevastu sain oma kleidi eest nelja, mis ju tegelikult on hea hinne. Aga miski jäi minu sees kripeldama ning läksin pärast tundi õpetaja käest küsima, et mis siis kleidil puudu või valesti oli? Vastus oli kõike muud kui ootuspärane. Õpetaja ütles, et mu kleit oli liiga professionaalselt õmmeldud. Praegu tundub see kõik pigem koomiline, kuid selline suhtumine pani mu riiete õmblemissoovile täieliku piduri peale.


Iga kord, kui ma olen kuulnud Hanna lugu õmblema hakkamisest, olen kadedust tundnud, et mul polnud põhikoolis sellist inspireerivat õpetajat. Lisaks ebaõiglusele oskas ta keskenduda negatiivsele, avaldas arvamust värvivalikute ning muu suhtes ning juhendas üpriski pealiskaudselt. See ebakindlus, mis sisse puges, sai võitu ka keskkoolis, kui tegelikult oli valikainena võetud käsitöös vägagi teistsuguse suhtumisega õpetaja. Ilmselt lisandus siis sellele trots, et kui ma ei oska, siis ma ei tahagi õmmelda.


Kuidagi läks aga nii, et mul õnnestus saada Hanna õmblusklubisse prii pääse ning see oli üks hea tõuge taas õiges suunas. Mul on kapis täpselt üks paar pükse, mille kandmise üle imestavad alati kõik mu tuttavad ning isegi Mirt (sest seda tuleb ette umbes kolm korda aastas). Minu garderoob koosneb seega peamiselt seelikutest, mida hiilgeaegadel oli ligi 40! Kolides tegin julmi valikuid ning jätsin alles vaid veerandi. Seega oli viimane aeg midagi juurde muretseda. Kellegagi koos õmblemine, olgugi, et läbi arvutiekraani, on andnud võimaluse leidmaks uuesti ka seda õmblemissoolikat. Ja kui on nii, et emapiimaga seda kaasa pole saadud, siis tuleb see omandada teisiti.


Tahtsin selle pika heietamisega öelda, et ärge teie mitte mingil juhul laske oma unistusi käest sellepärast, et keegi, keda eeskujuks peaks pidama, seda teile pole. Ja ärge muretsege, selliseid OOTD-tüüpi postitusi pole mult rohkem ilmselt tulemas :)


Kommentaarid

  1. Mul on vist pigem vastupidi - imestada tuleb siis, kui mul seelik seljas :). See seelik on küll imeilus ja mul on hea meel, et sain sinusse veidi seda õmblustuhinat tagasi süstida. Loodan, et see ei rauge ja siiski saab siin blogis tihemini ka sinu õmbluskatsetustest lugeda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, Hanna, kuigi seda tuleks hoopis sulle öelda :) Ma loodan ka ikka selle tuhina pidevat jätkumist ning uusi kursusi, mis seda juurde süstiksid.

      Kustuta
  2. Ma tahaks küll neid OOTD postitusi veel näha. Olen Sinu stiili alati imetlenud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Stiilitus on see, Mariliis, stiilitus. Aga ma tänan julgustuse eest, eks näis kui edevaks ma muutuda veel võin :)

      Kustuta

Postita kommentaar