tagasi jaanipäevas.

Aastate jooksul olen ma käinud vägagi erinevatel jaanituledel. Korralikele külapidudele ning kommertslikele palaganidele eelistan ma aga iga kell pereringis olemist. Mulle meeldib, et aastas on vähemalt kaks tähtpäeva, mil me peaaegu kogu laiendatud seltskonnaga kokku saame. Eriti tore, et need mõlemad korrad on pööripäevade paiku, mis panevad aasta pidepunktid kindlalt paika. Minu jaoks seisnebki tähtpäevade üks võlusid selles, et need annavad aastaringile ühtepidi sütitava sihi ning teisalt pakuvad turvatunnet.

Ikka on tore aeg-ajalt mõelda, millega neid pühi siis vürtsitada, milliseid lisategevusi juurde tuua. Aga tõsiasi on see, et pidama jäävad neist vaid vähesed, sest märkamatult on kujunenud meie jaanid üpris kindlate ettevõtmistega. Igal aastal pärast hommikusööki suundume kohalikule laadale, kus poola kauba seast on kohalikku kraami viimasel ajal aina raskem leida. Aga lootus sureb ju viimasena ning nii ongi vaja alati käia seda fakti kontrollimas.

Tagasi kodus, asuvad mehed metsa poole, et tuua ühes mõned kaseoksad, millest vanaisa teeb vihad õhtuse saunaskäigu jaoks. Meil ikka räägitakse, et vihtasid ei tohi pärast jaanipäeva enam teha, väidetavalt pidavat siis ihu sügelema hakkama ja kõike muud sellist. Umbes samal ajal korjavad naised pärgade jaoks lilli. See muidugi ei tähenda, et kõik koos põllule tormaksid, vaid igaüks nokitseb endale parajal ajal, sest ühtlasi vajab söök tegemist, laud katmist ning tublimad käivad ka kärmelt jaanijooksul.

Kuna pere on meil tol päeval mitmeteistliikmeline ning jaanipäeva toidulaud ikka tavapärasest rohkem lookas, kestab söögitegu tunde. Muist on valmistatud varasematel päevadel ette, nende hulgas kindlasti vanaema soolatud kurgid, kuid suurem osa jaotub samale ajale saunas käiguga. Kes parasjagu laval pole, see võtab köögis tegutsemise üle. Minu jaoks ongi see suure pere eelis - igal ühel on kujunenud märkamatult oma roll ning keegi ei karda oma abikätt pakkuda.

Kõhud piisavalt täis pugitud, algab meil alati üks ja sama arutelu teemal "Millal süüdata lõke?" Mõni on arvamusel, et enne pimedat ei tohiks seda ikka teha. Mina olen aga kuulnud, et jaanilõket tehakse seepärast, et anda päikesele jõudu juurde, sest pööripäeva järgselt lähevad ju päevad jälle lühemaks. Nii ongi, et kärsitud ärgitavad teisi lauast tõusma ning lõkke äärde kogunema.
Meie lõke ei ole tehtud traditsiooni kohaselt kõrgemale, vaid üpris järve kaldale. Kuidagi maagiline on seista selle ääres ning näha teisel pool sarnaseid jaanitulesid kumamas. Aga ega me seal siis pelgalt seisa. Järgmise aasta hea õnnestumise nimel jookseme näiteks seitse korda edaspidi ja seitse korda tagurpidi ümber tule. Kes väsinud, puhkavad jalga kiigel. Kes teinud pärjad, viskavad need lõkkesse, et mõni salasoov täide läheks - no näiteks saaks mehele või miskit! Ja kindlasti saab ülesvõetud ka mõni laulujoru.

Edasi kogunetakse jälle laua taga, mehed käivad veel kord saunas ning ilmselt ka üle lõkke hüppamas. Ja nii see päev tavaliselt lõpule veerebki, kelle jaoks varem, kelle jaoks veidi hiljem.

Millised on teie jaanipäeva traditsioonid?