tee ise: kingakarbist nukule vankrikorv

Ärge laske neist alljärgnevatest piltidest end eksitada, sest tegelikult pesitseb meil kodus üks väike metslane. Vahel ma lihtsalt hoian peast kinni ja mõtlen, kust kohast ta selle energia võtab, et terve elamine segi tuuseldada, keelamist eriti lõbusa mänguna käsitleda ning uudishimulikult peatumata edasi-tagasi tormata. Seejuures pole see selline sihitu kulgemine, vaid tal on alati mingi eesmärk, tungiv vajadus ning kõige selle saateks ka meie keeleoskuse jaoks mõistmatud selgitused.

 

Mõtlesin, et peaks koduga seotud projektidele väikese pausi sisse tegema ning meisterdama midagi ka Mirdile, et pakkuda ta tegutsemisesse veidi vaheldust. Kuna ta on lisaks kõigele muule ilmutanud viimasel ajal ka huvi nukkudega mängimise vastu, siis tundus üks ratasteta vankrikorv igati sobilik. Mäletan, kuidas ma lapsena kasutasin kingakarpe nukuvooditena, seega otsustasin võtta just selle sama aluseks. Eks hiljem saab sobiva materjali tekkimisel teha juurde ka rattad ja sanga.

Ja kuigi selle tegemine on lihtne ning aimatav juba pildi järgi, panen siia õpetuse siiski kirja, sest meisterdamisel tekkis mõtteid, mis ehk aitavad kellelgi tööd lihtsustada.

 

Vaja läheb: kingakarpi, tükk veidi suuremat pappi või tugevat kartongi, kahte erinevat kangast (soovitavalt võiks üks olla vilt või muu, mis ei hargne), vana püksirihma, joonlauda, kääre, liimi, klammerdajat, naasklit, heegelniiti, nõela, 4 trukki, 4 nööpi

Papi suurus arvuta vastavalt valitud kingakarbile: kingakarbi pikkus X 2,5 korda kingakarbi laius. Näiteks minu karbi pikkus oli 32,5 cm ning laius 21 cm. Papi suurus seega 32,5 cm X 52,5 cm.

Mõõda kingakarp üle ning lõika vastavalt välja viltkangas. Arvesta, et igast küljest peaks kangas olema 2,5 cm pikem (sellest tekib hiljem keeratav äär). Soovitavalt joonista kangale ka ruudustik, et hiljem oleks kergem liimida karp täpselt keskele.

Kanna karbi põhjale liimi ning kleebi see kangale. Lõika viltkanga nurgad ära nii, et servad jookseksid karbi äärest 2 cm väljaspool.

Lõika välja karbi sisemine kangas (selle puhul ei pea jääma keeramisvarusid). Soovitavalt kanna samuti peale ruudustik, et pärast oleks lihtsam kleepida. Sarnaselt viltkangale lõika ära nurgad nii, servad jookseksid joontest 2 cm väljaspool. Lõika eemaldatud nurga nurka sälk kuni karbi nurka tähistava kohani. Nii tekib igasse äärde riba, mille saad tavalise pulgaliimiga kinnitada, et saavutada õmblemata puhas ilme.

Kanna karbi põhjale liimi ning kleebi selle külge sisemine kangas. Soovitavalt murra riie enne põhja suuruseks ristkülikuks, servad üksteise peale lapitud, et oleks kergem leida kleepimiseks õige asetus. Edasi liimi kinni ka nii sisemised kui välimised küljed.

Lõika ülemise ääre nurkadest välja tükid nii, et kontrolljoonteks on igalt poolt karbi servad. Liimi ülemised ääred karbi sisse. Nii jäävad ainsad lahtised servad veel karbi välimistesse nurkadesse. Õmble need omavahel traagelpistetega kokku. Nii ongi valmis korvi osa.

Mõõda ära sobiv tükk pappi ning võta see laiupidi ette. Rulli papp mõlemat pidi (laiuti ja pikuti) kergelt läbi, et sellele oleks parem hiljem soovitud vormi anda. Kanna keskele kaks triipu, mis märgivad kingakarbi laiust. Lõika kummassegi äärde sisse kuni triipudeni kolm sälku. Nii tekib mõlemasse serva neli nö lipikut, mis on vaja kokku klammerdada. Alusta klambrite löömist äärmiste liitmisest nii, et need moodustaksid täisnurga. Seejärel lisa teised osad.

Lõika ära kaks nurka, mis tekkisid keskmiste lipikute klammerdamise tulemusel. Liimi kaare osale mõlemale poole kangas. Välimise puhul tuleb esmalt kleepida kõik servad ning seejärel ülejäänud ilusalt voltida. Mina klammerdasin kindluse mõttes veel servad üle. Sisemise kanga lõikasin ma kolmes osas: keskmine ristküliku ning äärmised sektorikujulised. Iga külje puhul jälgi, et servad ulatuksid 2 cm väljapoole keerata. Liimi välimised servad ning kinnita ümberringi pistetega. Nii on valmis ka kaare osa.

Kinnita kaar korvi külge kummastki servast kahe nööbiga. Edasi lõika rihmast kaks võrdse pikkusega tükki. Truki kinnitamiseks tee naaskliga rihma sisse augud, et mööda neid jääks ka väljast poolt puhtam ilme.

Viimaks jääb kinnitada truki teised pooled korvi külge. Soovitan teha mõõtmise järgi mõlemale poole samamoodi naaskliga ette augud. Sangad on sellise korvi puhul puhtalt väljanägemise pärast lisatud, sest korv on tänu kaarele tasakaalust väljas ning sirgest tõstmisest ei tule midagi välja. Aga no ilu loeb ka midagi!

Küll sai üks rekordiliselt pikk õpetus, aga tegelikult on tegemine lihtne ning valmis saab ühe õhtuga. Mis puutub meie marakratti, siis tema on oma vankrikorvi üle ääretult rõõmus. Noh, saab sealt ju sangad küljest ära kiskuda, nukud välja visata ning siis sobivalt ise sisse või otsa prantsatada. Igav meil ühesõnaga ei hakka!