minu vanama.

Jah, just vanama, sest täpselt nii olen ma kutsunud alati oma emaema ning vanavanemate päeva puhul tundus just sobilik kirjutada väheke ühest neist inimestest, kel on minu elus väga tähtis osa. Milline mu vanama siis on? Ühest küljest on ta traditsioonilise raamatuvanaema kehastus - põll ees askeldab ta suure tõenäosusega rõõmsameelselt köögis või aias, ootab omasid alati avasüli ning koob talveks kõigile ikka uued sokid või käpikud. Vanama ei pahanda kunagi, või äärmisel juhul, kui ta seda tegema peaks, on ta ka ise ehmunud. Mäletan, kui lapsena saatsime venna ja onupojaga mingi pahanduse korda ja vanaema meiega äkitselt riidles. Hiljem oli tema ise see, kes nuttis, et oli meiega tõre olnud. Niisamuti on vanama alati kõigega päri (vahel muidugi seepärast, et ta ei pane tähele), teeb kaasa kõik seiklemised ning tuleb varateismelise minuga ka Santa Barbara seriaalitegelase Masoni kontserdile. Kui enamik puberteediealisi ilmselt pigem ei tunnista oma lähisugulasi avalikult, siis minul polnud selles vanuses häbi öelda, et vanama on mu parim sõber.


Teisest küljest on vanama täielik haruldus, isegi sellist nime nagu temal pole ma kellelgi teisel kuulnud ning sünnipäevagi saab ta pidada vaid iga nelja aasta tagant. Mõnikord võtab ta kangekaelselt midagi pähe ja teeb kindlasti ka teoks. Samasuguse ettevõtlikkusega kirjutas ta kunagi maailma esimesele naiskosmonaudile ning palus oma perele korterit (enne seda elasid nad üheteistkümnekesi kolmetoalises). Korteri nad ka said, kuid kes teab, milliste asjade kokkulangemise tõttu tegelikult. Vanama on täiesti isetu ning annaks vist vajadusel kõik abivajajatele ära. Pideva lotomängijana unistab ta loomulikult suurest võidust ja oma mõttes juba arutleb, kellele siis kõik ära jagab. Lisaks oma kahele lapsele on ta aastakümneid tagasi vanasaga ajutiselt oma hoole alla võtnud veel viis poissi-tüdrukut. Vanama on ka see, kes õpetas mind, kuidas sõnadega enda eest seista, kui mind tabas põhikoolis narrimine. Või arvas, et kui ma mõne poisiga peaks tahtma kurameerida, et tulgu ma nende koju. Egas ta suu peale pole kukkunud, tõesti. Ka vanasa tehtud abieluettepanekule vastas ta: "Kohe või?"


Tegelikult olen ma vanamaga vist päris sarnane. Me ei pea pikka viha ja unistame palju. Vanama on mulle enda teadmata õpetanud, kuidas elada nii, et sa saavutaksid oma unistused ning selle juures ei sõidaks teistest inimestest üle. Kõige rohkem meeldib mulle mõelda aga tagasi keskkooliajale, mil ma pidin tegema vanamaga intervjuu ning viimaseks kohustuslikuks küsimuseks oli: "Mida sa oleks tahtnud, et ma oleksin sult veel küsinud?" Seepeale vastas vanama, et ma ei küsinud, kas ta on õnnelik. Millele järgnes loomulikult vastuseks väga kiire "jah!"

Ilusat meenutamist ja meelespidamist teilegi!

Kommentaarid