keelest ja meelest.

Sügis tundub mulle hea aeg selleks, et mõelda, mida me elus õppinud oleme, milliseid väärtusi tähtsaks peame ning millist sõnumit / kuvandit kanname. Siinsete lugejate jaoks pole ilmselt üllatus, et mulle meeldib väljendada end oma emakeeles ning näha ja kuulda eestikeelsete sõnade võlu ka koduseinte vahel. Muidugi on teinekord lihtsam ja tabavam öelda midagi mõnes samahästi mõistetavas keeles. Kui kõnes luban ma endale selliseid kõrvalekaldeid ikka aeg-ajalt, siis trükimustas tahaks lasta paista vaid seda oma. Mulle meeldib ütlus, et enne kui õppida võõrkeeli, peab omandama emakeele, enne kui õppida tundma võõrast kultuuri, peab tundma oma. Vastasel juhul saab võõras omaks ja oma jääb võõraks ning omakultuuri sisseelamine on sama, mis võõrkeele õppimine. Tee maailma peab algama koduõuest, võõraste kultuuride tundmaõppimine toimuma läbi oma ja lähedase. Niisiis mõtlen, et ehk on ka see see-kõlab-inglise-keeles-nii-palju-paremini vaid laiskus ja teadmatus.

Sageli näib, et kui kool on läbi ning esimesed keelereeglid selged, võiks täielikult pühenduda võõrkeeltele. Nii vajuvad paljud teadmised unustuste hõlma ning me ei taju ka eesti keelt kui elavat nähtust. Kõnekeeles see kõik mind nii palju ei häirigi, kuid püüdes pöörata tähelepanu enda keelekasutusele ning lugedes päris paljusid ajaveebe, siis on mõtteid kogunenud mitmeid. Ning kui ma tahan, et ka mu oma laps kasvaks hea emakeeletunnetusega, siis ilmselt on sellegi aluseks mu enda pidev eeskuju. Et see aga mingiks moraalipostituseks ei kujuneks, siis panen hoopis kirja punktid ja lingid, mis on mind aidanud ning mõtisklema pannud:

• Helju Vals kirjutas Postimehe aastaid tagasi arvamusloo "Kui tõene on tõeline?" See tekst oli minu jaoks silmiavav ning vaatasin põnevusega selles valguses ka enda lehel avaldatu üle;
  
• Päevakera blogi võiks olla kõigil lugemisnimekirjas, et tuletada ikka ja jälle meelde varem õpitut või olla kursis keeleuuendustega (minu lemmikud on "Kas järele või järgi?" ja "Millal tuleb seega taha koma?").

Mulle tundub, et võõrkeeles kardetakse tohutult vigu teha ning emakeel jäetakse pigem juhuse hooleks, sest see peaks justkui emapiimaga olema kaasa antud. Jah, ka mina teen palju kirjavigu, moodustan ülipikki ja lohisevaid lauseid, kasutan "ajaveebi" asemel peamiselt "blogi" ning kirjutan kiuste Argentiina kahe i-ga. Ma ei hakka kunagi parandama oma vanavanemaid ja nende päritolust tulenevaid keelelisi eripärasid, kuid vähemalt mina ise tahan olla rohkem teadlik sellest, kuidas ma räägin. Ajaveebides pööratakse palju tähelepanu piltidele, kujundusele ja sisu mitmekesisusele; blogiauhindade jagamisel hinnatakse huumorit, inimeste stiili, tublidust. Ehk võiks ka õigekiri ja emakeelne oskuslik sõnakasutus olla kuidagi rohkem hinnatud. Sest kui me ise seda väärtust ei loo, ei tee seda keegi teine ka väljastpoolt.