kõik see mees kevadjahile!

Ja naine ja laps. Ausõna, ei mingit diskrimineerimist. Kui siis ainult lihavõttejäneste, kes meie peres ei käi. Mitte, et meil midagi jäneste vastu oleks, lihtsalt kellegi peidetud mune ja maiusi meil taga otsima ei pea. Selle asemel korraldame hoopis ise ühe kevadjahi, aga mitte sellise, mis pühadega otsa saaks, vaid vastupidi - midagi, mis kestaks kõikide kuude jooksul, mil veed vulisevad, linnud laulavad ja lilled tärkavad. Umbes nagu bingo, kus mänguõhtu pole ülesehitatud kiirusele, vaid nautimisele ja otsingutele.

Kuigi sel aastal ei ole saanud kevade tulek märkamata jääda, siis sageli võtame toimuvaid muutusi iseenesest mõistetavana. Ei peatu, ei näe, ei kuule, ei taju neid asju, mida jutu sees nimetame kevadmärkideks. Kas sa mäletad seda päeva, mil tõmbasid jalga tennised ja pakkisid ära talvesaapad? Või kastsid lilli erakordselt tihti, sest kevadel kipuks nad justkui täitmatu kurguga olema? Millal leiutasid nii põnevate koostisosadega mahediku, et selle retsept tallele panna või pühkisid tolmu kaherattaliselt? 

Eriolukord justkui annaks meile võimaluse olla tähelepanelikum ning võtta aeg, et ümbritsevat rohkem teadvustada ja ammu ootel olevad plaanid teostada. Ja ilmselt on ka neid, kellel see nii on. Ma ei saa öelda, et mu argipäev oleks tänu oludele peapeale pööratud, aga äärmiselt raske on selles hoida fookust ja tasakaalu küll. Tahaks ka visata jalad seinale või nii mõnegi sotsiaalmeedias nähtud pildi moel teha remonti või lõpetada tegemata tööd. Aga....aga mis ma hädaldan, kui mul on mu kevadjaht. See paber, kuhu teha linnukesi ainult siis, kui ma päriselt ka olen teadvustanud oma kohalolu mingi tegevuse juures. Olgu see siis veel üks viis, kuidas selles keerises ellu jääda, või õigemini tunda end elavana, ning kogeda aastaaegade vaheldumist ja kevade rütmi.

Kui keegi nüüd tunneb, et tahaks ka jahile minna, aga ei viitsi või ei taha ise joonistada, siis samasuguse värvimata versiooni saab alla laadida SIIT!