London, ikka ja jälle.

Selle aasta parim reis toimus kindlasti Inglismaale. Meie esimesed ühised reisid Atsiga olid justnimelt Londonisse ja kuigi neid on aastate jooksul olnud mitmeid, ei väsi see linn üllatamast. Kes oleks näiteks arvanud, et just seal saan ma järgmine kord maitsma empanadasid?
Ühesõnaga, London on nagu vana sõber, kellega kohtudes sa jutustad läbi kõik möödunud seigad, kuid kelle seltsis koged nii mõndagi uut. Nii oleme ka meie iga kord plaaninud oma külastusse kohti ja tegevusi, mis räägiksid aina uusi ja uusi lugusid.

Mõned aastad tagasi otsustasime, et hea oleks teha üks väljasõit Brightonisse (et näha ka natuke teisi paiku, kui ainult London). Olime rongijaamas pileteid ostmas, kui äkitselt selgus, et raudtee on remondis ja meie plaanist ei tule midagi välja. Sinna see mõte siis jäi, kuni Kärri ja Ashley meid üllatuslikult sel korral sinna viisid.

Alati on hea minna kuskile pigem kerge eelarvamusega. Nii juhtus ka minuga Brightoni puhul. Pidasin seda juttude põhjal üpriski tavaliseks suvituslinnaks, kus ehk tasukski tänavatel ja rannas jalutades aega veeta vaid päevake. Tänavatel sain ma jalutada tõesti, kuid sinna oleks võinud ekslema jääda kasvõi nädalaks. Need meeleolukad ja põnevad väljapanekud, värvid ja lood asjades. Endaga kaasa võtta oleks olnud nii paljutki, et Ats aeg-ajalt pidi ikka küsima, kas meil tõesti seda hetkel vaja on!

Ja Brightonit nägime ikka terves ilus, päikesepaistega ning suurte vihmahoogudega. Viimaste ajal oligi tore pugeda sööma hubasesse Jamie's Italiani, kus toit oli just nii maitsev nagu ma seda olen alati ette kujutanud.
Teeks kogu reisi varsti juba uuesti!

Ashley pildistas