Pariis või mitte?

Buenos Airest on palju nimetatud Lõuna-Ameerika Pariisiks. Üleeile Palermo linnaosas kõndides meenutas see mulle tõepoolest Prantsusmaa pealinna. Minu kohalikud tuttavad nii ei arva, kuid kõrvaltvaatajana tundub, et põhjus pole mitte arhitektuuris vaid hoopis inimestes. Kui ma mõtlen tüüpiliste inimeste peale Pariisis või Buenos Aireses, kangastuvad silme ette vägagi sarnased pildid. Daamid ja härrad, kõigil vanust vähemalt kuuskümmend, nautimas päevasel ajal kohalike kohvikute valikut üksinda lehe seltsis või üksteisega vesteldes. Isegi laua peal on sagelis sarnased naudingud - tass kohvi ja mõni saiake. Argentiina puhul siis sageli empanadad. Just selliseid lihaga täidetuid käisime Palermos maitsmas ka Irenega.

Pariisi peale mõeldes leiab ka Buenos Airesest nii tänavamuusikuid (minu eredaim elamus oli kolme pillimehega metroos, ja ma mõtlen rongis sees) kui oskuslikku modernse ja aegumata kokkusobitamist. Nii saigi üheks minu lemmikkohaks Buenos Aireses teatrisse rajatud raamatupood. Tahan sinna kindlasti veel enne tagasilendu kolama minna!

Buenos Aireses jäi veel mitu kohta avastamata, mistõttu veedan seal reisi jooksul veel mõned päevad. Lõpetuseks mõned pildid õhtusöögilt viimasest õhtust Buenos Aireses, kus käsil tõsine vestlus saastatuse teemal.