Vaatan imetlusega oma vanavanemaid, kes on juba 55 aastat abielus olnud ja mõtlen, et tegelikult on see noorena abiellumine ikka üks tore asi küll. Abieluaastate loendamine tundub ikka palju tõsisem ja ägedam kui aja arvestamine esimesest kohtumisest, suudlusest või mõnest muust kokkuleppelisest märgist. Lisaks ühisele perenimele on ju hea, kui keegi sind abikaasaks kutsub või pärast aastakümneid koosoldud aega kaaslase vimkade peale ohata: "Kuule, papi, kas ma pean sust veel vanast peast lahutama hakkama!?" (Mitte, et ma kavatseks Atsi kunagi papiks kutsuda, aga mine sa tea.)
No ja siis ma vaatan uuesti oma vanavanemaid ja mõtlen, et mingil hetkel ei ole abielu ainult kahe inimese vaheline asi - see muutub oluliseks ka lähedastele, kes seavad seda eeskujuks, elavad kaasa ja tahaks ümmarguste numbrite täitudes omalt poolt midagi korraldada. Või nii on vähemalt meie peres. Ühe meeldejääva päeva puhul on aga olulised üllatused, nii kogu asja varjatult korraldamine kui väiksemate jagatud tegevuste salajas planeerimine. Põnevust peab jätkuma ikka kõikidele asjaosalistele.
Igasuguse organiseerimise teeb palju lihtsamaks see, kui sul on
kindel teema. Nii on lihtsam valida sobivaid tegevusi, kaunistada ümbrust, aga ka loobuda mõnest asjast, kui see ikka päriselt asjakohane ei ole ning tegelikult on vajaminevaid osasid juba piisavalt. Meie teemavalik sai alguse ideest sõita saarele. Ja kui merele, siis triibud, purjed, kivid ja nöörid. Ja kui saarele, siis piknik oma täies hiilguses.
Kuidas aga hoida asja vaka all, aga samal ajal veenduda, et päevakangelased ise midagi ei planeeriks? Meie kasutasime selleks ideed
saata kutse lemmikloomale. Kuna minu vanavanemate ükski päev ei möödu neljajalgse sõbrata, siis tundus paslik seeläbi anda infot edasi. Pealmisele küljele sai pandud üks vana teemakohane pilt asjaosalistest ja tagumisel küljel lisaks päeva ja kellaaja osas antud veidi vihjeid ka sobiva riietuse ja vajaliku meelestatuse kohta (nt koerale sobilikke soovitusi lugeda eelnevalt läbi Smuuli "Meremees Murka", osavõtu kinnituseks haugatada kolm korda või kasutada mõnda laulusalmi, millega öelda, et reisusihiks ei ole tepsmitte Rotterdam). Ja kuigi tänapäeval on peaagu kõigil kodus arvutid, kust teave kätte saada, siis postiga saatmine teeb ettevõtmise hoopis rohkem pidulikuks.
Väljasõitude puhul tundub mulle, et tegelikult ei peakski palju ette mõtlema, sest koos kuskile minek, ümbritsev loodus ja muu sinna juurde kuuluv täidavad justkui iseenesest kogu aja piisavalt meeleolukalt. Kui aga tahta miskit siiski lisada, siis taas ei saa ma üle ega ümber teemakohastest tegevustest. Olgu selleks teemaks siis näiteks meresõit ja sellest tulenevalt
pudeliposti teelepanek. Mulle tunduvad need lood, kus keegi leiab kellegi erilisel hetkel postitatud kirja aastakümnete pärast, alati romantilised ja paras ports romantikat on kindlasti see, mis ühe pulma-aastapäeva juurde ka kuulub. Mäletan, kui minu vanaema vanemate kodu hakati lammutama ja selle käigus tuli ühe juurdeehituse nurgast välja aastakümneid tagasi sinna pandud kiri, mis jutustas toonasest hetkeolukorrast ja sellest, kuidas mu vanavanaisa oma väimehega (minu vanaisaga) olid selle ehitanud. Ka pisikene üllatuslik kirjake, olgu see vaid inimeste ja kuupäeva dateerimine, on tore meenutus ja mis kõige olulisem - kui selle leiab keegi, kes seda peab samuti oluliseks. Kui see juhtub leidma tänapäeva avatud maailmas läbi interneti oma postitaja, on kindlasti meeldiv, aga samavõrd on meeldiv teadmine, kui kuskil saab kellegi päev juurde elevust, sest ta on leidnud pudeliposti.
Pulma-aastapäeva puhul on aga asjakohased ka
kõikvõimalikud mängud, mida tehakse ka pulmapäeval. Kui paar on juba aastakümneid koos olnud, siis ehk on nad pidanud ennast proovile panema oma pulmas erinevate katsumiste osas, mis külarahvas teele üles seab, kuid selle eest pole pidanud endid testima mõnel tänapäevasemal moel. Niisiis võiks siinkohal olla inspiratsiooniks nii kaasaegsed pulmad kui ka näiteks traditsioonilised kombed (mille kohta saab kõige kergema vaevaga lugeda
Ülo Tedre "Pulmasõnastikust"). Meile tundus hea mõte esitada vanavanematele küsimusi moel, mida olen kohanud viimastes pulmades - siis istuvad reeglina pruut ja peigmees seljad vastamisi, kummalgi ühes käes enda ja teises abikaasa king ning vastavad mingitele küsimustele, mis aitavad selgitada kes- mida-teeb. Pulmakülalistel enamasti naeru kui palju! Tegelikult peaks ütlema, et veel rohkem on nalja siis, kui nendele küsimustele vastavad inimesed, kes abielus olnud juba üle poole sajandi. Ja selleks ei ole vaja neid isegi seljad vastamisi enam istuma panna ega jalanõusid kätte laduda. Kuigi nad ei pruugi enam mäletada, kes suudles esimesena või mainis enne abielu, siis teavad nad vägagi hästi, keda peab rohkem poputama haige olles või kes eksiks võõras kohas suurema tõenäosusega ära - eks ikka abikaasa! (Mõningaid mõtteid, mida küsida, saab allalaadida
SIIT.)
Tegelikult on head
igasugused küsimused, mis aitavad sellistel tähtpäevadel ajas tagasi vaadata. Võib-olla mõnes peres ei räägita väga tutvumislugusid või pole osatud selle vastu seni huvi tunda. Vahel on vaja ka abielupaari argirutiinist välja sikutada ning panna neid hoopis rääkima ja vaatama, kas nad teavad üksteise kohta piisavalt. Kui paar on aastate jooksul ikka tublisti kodu korras hoidnud, kas nad ka seda teavad, millist tööd kaasa enim ei salli? Kui üks osapooltest armastab kangesti näiteks lotot mängida, kas teine teab, millest ta võidu korral unistab? Või kui tihti üksteisele öeldakse, milles teine tema arvates parim on või mis omadus tema juures enim meeldib? Lisaks on seda südantsoojendav kuulda ka lähedastel.
No ja kui paar on esitanud oma versiooni tutvumisloost või elukäigust, võib seda teha ka uuesti veidi teises võtmes ja üheskoos. Mäletan, kuidas lapsepõlves oli sünnipäevadel popp mängida mingit
juhuslike sõnade ütlemise mängu (mille tavaliselt oli ettevalmistanud sünnipäevalapse ema) ning kus siis sõnad asetusid teksti sisse ja moodustasid hirmnaljaka versiooni. Eesti keeles tuleb sellistes mängudes aga reeglina käänata sobivalt sõnalõppe ning kui väga vaja, vahetada pakutud sõnade järjekorda.
(
SIIN on täitmiseks versioon abieluvande jaoks ja
SIIN ühise loo jutustamiseks).
Üldiselt on aga nii, et eks iga tähtpäev ole seda tähistatavate inimeste nägu. See, mis sobib ühele, ei pruugi näiteks nalja valmistada teisele. Küll aga on selge, et meie perele sobib meri ja parajas koguses naeru ning südamlikkust - olgu nende ajendiks siis mängud või päev ise.
