esmaspäev, 25. november 2019

tee ise: vilditud päkapikusussid


Jube kummaline tunne on! Kui sa pole rohkem kui kolm aastat ajaveebi pidanud, siis kohati nagu ei oskakski seda enam. Kuidas ja millest ma üldsegi kirjutasin? Igatahes tekkis täna vastupandamatu vajadus siit tolm pühkida ja mõnest asjast ehk juttu teha ning viimaste aastate lemmikmeisterdused kokku koondada. Egas ma siis kõik need aastad päris käed rüpes pole istunud, eksole! Õnneks teevad mööduvad aastad inimest ka targemaks - nii et lubama ma sel korral ei hakka, et miski siin regulaarselt ilmub või kuidagi kindlat viisi olema hakkab. Aga no pöialt võin iseendale ikka hoida!


Millest siis nädal enne jõulukuud ikka alustada kui mitte päkapikkudest! Juba lapsepõlvest peale on mul teadmine, et detsembris käib suss ikka aknalaual, mitte kaminasimsile või aknalingile riputatult. Nii oli ka ainuõige, et aastate möödudes vahetas mu emme tehtud punase Laura nimega sussi välja mõni Mirdile omane tasapinnale paigutuv jalanõu. Algul käimiseks mõeldud kapukad leidsid niisiis loogilise käiguna tee ka päkapikke ootama. Ja kuigi algul tundus, et nende aknal passimise hetk jääb üürikeseks, sest pärast oma esimese üllatuse leidmist hüüdis laps õue: "Aitäh, aga rohkem pole vaja tulla, ühest asjast piisas küll!", siis nüüdseks on selge teadmine, mitu ööd peab veel ära magama, et päkapikud käima hakkaksid.

Kuna nende pesumasinas vilditud susside tegemine on imelihtne ja kõigile jõukohane, aga nii mõnigi aknaesine võib veel karjuvalt tühi olla, siis miks mitte nende valmistamise õpetust siingi jagada! Veel jõuab teha küll!


Vaja läheb: jalanõusid (näiteks plätusid) või lapikut šampoonipudelit, toidukilet, viltimisheiet, vanu sukkpükse, pesumasinat, kääre, nõela, lõnga, kaunistusi (nt viltkangast ja nööpe)


  • Keera pudel või võimalikult madalaks surutud jalanõu kile sisse. Kasuta ainult sellised jalatseid mis kannatavad kuuma vett ega anna värvi! Kui soovid sussid aknalaua asemel jalga pista, vali kandja jalasuurusele paras asi kiletamiseks.
  • Haruta heiet tokkide küljest lahti ja tõsta kihte nii, et need jookseksid vaheldumisi üksteisega risti. Huvitamava tulemuse saavutamiseks võid kasutada ka erinevaid värve, näiteks viltida esimese kihi teist tooni, et hiljem see justkui moodustaks voodri. (Samas pea meeles, et tumedam toon võib anda värvi ka heledamale.) Mida rohkem viltimisheiet kasutad, seda paksemad ja vastupidavamad sussid saad. Rebasesussid on sisetallapikkusega 25 cm ja selleks on kasutatud u 140 g viltimisheiet.
  • Alusta susside heide sisse keeramist kihtide kaupa. Jälgi hoolikalt, et tulemus saaks igast servast ühtlane. 
  • Topi saadud puntrad sukkpükstesse ja tee neile peale sõlmed, et midagi ei pudeneks pestes laiali. Vaata, et mõlemad pambud oleksid samasuured. Pese neid pesumasinas 90 kraadi juures.


  • Lõika maha sukkpükste sõlmed ja hakka neid harutama susside küljest lahti. Selleks tegevuseks läheb vaja jõudu ja erandkorras ka kääre. 
  • Püüa aimata, mis pidi on susside sees peidus jalanõud ja lõika seejärel ettevaatlikult õigesse kohta sisse väikesed augud. Sikuta kiletatud jalanõud välja ja lõika sussidesse sisenemise augud ühtlaseks. Lase sussidel kuivada.
  • Tee üle augu servade pisteid, et saavutada veel kenam ja siledam tulemus. 
  • Õmble, kinnita ja tiki sussidele põsed, kõrvad, nina, vurrud jms. Kui kasutad susse kandmiseks, kinnita taldadele kangaliimiga nahatükid. Need takistavad libisemist.




Rebasesusside meisterdus ilmus 2016. aasta novembri Nipiraamatus.
Pin It!

neljapäev, 6. oktoober 2016

"ja võitja on" ning üks teine uudis

Tundub, et ma olen teid sootuks unustanud, aga see pole teps mitte nii! Kingiloosi tulemuste teatamine ei muutu loodetavasti sellest, et ma seda lubatust väikese ajalise nihkega teen. Sest tegelikult on mul lohutuseks pakkuda üks väike uudis ka - ja etteruttavalt olgu öeldud, et ma pole ei rase ega ikka veel ei hakka abielluma.

Niisiis, tegelikult on mind hetkel elu (st töö) toonud sootuks teise Euroopa ossa, Itaaliasse. Kes on minu varasemaid postitusi kunagistelt ametialastelt reisidelt lugenud, peaks teadma, et siinne programm on ääretult tihe. Tahaks öelda, et "vara üles, hilja voodi", aga ma ei ole kindel, mis selle tagajärjel majja tuuakse. Seega lihtsalt suurest huvist valdkonna ja armastusest võõraste kultuuride vastu, tuleb rabada tööd ning näpistada aega blogi kirjutamiseks hoopis öötundidest. Aga mitte ainult sellest ei tahtnud ma rääkida.

Kui ma korraks sellise pigem elulise postitusega juba välja tulin, siis ka jätkan samal lainel. Nimelt sadas suvel mulle sülle üks põnev pakkumine, millistest juba ei saa ära öelda, eks!? Ja sellesse seiklusesse (ma lihtsalt pean seda nii nimetama, sest kirega tehtud asju ei saa ju ometi tööks pidada!) ei tormanud ma üksnes iseenda, vaid ka kõigi teie pärast. Ühesõnaga, alates eilsest võib leida poelettidelt Nipiraamatu oktoobrinumbri, milles sees 19 meisterdust, mis võiksid köita neid, kes ikka ja jälle ka siia ajaveebi oma tee leiavad ning keda ma võib-olla olen suutnud pisukese meisterdamispisikuga nakatada!


Ja kui kõik hästi läheb, siis ei jää see ainult ühekordseks ettevõtmiseks. Nii ma siis maadlen siin veidi ajaga ja püüan veidi paremini oma tegemisi organiseerida ning leida tihemini neid hetki, mil ka siinsetel veergudel ideid jagada. Aga nagu blogimine on minu jaoks rõõm, siis ei saa ma seda teha kohustusest, vaid samuti hetkedel, mil valmisolek selleks on õige. Ning uskuge - jagada mul ühtteist ka on, isegi rohkete meisterdamiste kõrvalt ajakirja jaoks. (Ma loodan, et Itaalias olles tuleb vähemalt tuhin mõneks reisipostitusekski, aga eks näis!)

Aga nüüd on küll aeg seal maal, et kuulutada välja kingiloosi võitja. Mul on hea meel, et vähemalt seitse inimest on nii julged, et minuga kohtuda. Niisiis võtsin sel korral appi arvuti, kes teatas mulle, et võitja on (trummipõrinat, palun!) Laura!

True Random Number Generator  5Powered by RANDOM.ORG

Nüüd ma siis hakkan kohe Lauraga kokku leppima ühte töötuba ja kohvijoomist, kõik teised võivad aga huvi korral lugeda Nipiraamatust isetehtud saapaläikest, marmori toomisest ja loomisest koju, lihtsatest vaibategemise õpetustest või sellest, kuidas vanast vihmavarjust saab tumba! Ja kõike seda vaid seniks, kuni ma ka siin millegagi jälle lagedale tulen. Ciao belle!
Pin It!

teisipäev, 13. september 2016

kingiloos: minuga koos töötuppa



Kas teil on ka nii, et mingil kindlal ajal aastas hakkab aju rohkem tööle ja näpud enam sügelema millegi tegemise järele? Minul on kindlasti selleks ajaks sügis, mil kõik ümbruses tundub korraga inspireeriv, samal ajal tahaks teha miljoneid asju, põnevus käib kannul (või mina tema omal). Nii ma siin siis avastan, et pole üldsegi juttu teinud ju sellest, mida ma tänu teile saadud tiitlile veel lisaks blogiauhindade jagamisel sain. Ja ega see pole niisama jutt, sest mul on hea meel, et üks teist saab sellest kõigest samuti osa!

Nagu te aru olete saanud, siis ma pole siin mingi eriline toodete, teenuste või kohtade tutvustaja kunagi olnud (kui välja jätta ilmselt erinevad teiseringipoed, mille geniaalseid leide meisterduste sees lihtsalt peab aeg-ajalt mainima). Õnneks aitavad fotod siinkohal hädast välja, sest ma arvan, et ma ei suudaks ainult sõnadega kunagi anda edasi seda, mida käsitööna valminud esemed pakuvad.


Uudishimulikumad on saanud ilmselt mujalt lugeda, et DIY-kategoorias pani auhinna välja Annie Ene Design Studio, kus luuakse muinasjutulisi tulemusi villa, siidi ja linase abil. Nii pistsid (kingi)kotist pea välja koheselt ühed soojad sussid (ma ei tea, kas see on vanadusest või millest, aga mu varbad ongi hakanud külmakartlikeks!) ja üks põnev personaalkoolitus.

Käsi südamel - ilma teie kommentaaride, lugemiste ja julgustamiseta ma ilmselt seda blogi siin nii avalikult ei peaks. Rääkimata mingite tiitlite saamisest, mis mulle hoolimata enda ülesseadmisest suure üllatusena tulevad. Nii ma tunnengi, et seda auhinda vääriksite hoopis teie kõik! Ja mul on väga hea meel, et samal arvamusel on ka kingitusetegijad, kes on lubanud mul võtta endaga koos töötuppa keegi teist kaasa.

Kuna mul on kohe-kohe sünnipäev, siis tundub loosi praegune ajastamine just see kõige parem idee olevat. Ja teadagi - uute oskuste saamisest ning enesearendamisest peaks ikka sügisel juttu tegema. Seega kuulutangi välja loosi, millega üks teist võidab võimaluse minuga koos (siidimaali või märgviltimise) koolitusel osalemiseks ning lisaks vilditud liblikatega koti, mis esimesel pildil näha. Selleks pole vaja teha muud, kui:

Koolituse valik sõltub võitja vastusest. Ja ärge muretsege, kui arvate, et olete välismaal ning ei saa seetõttu töötoas (mis toimub Tallinna lähedal Tabasalus) osaleda - selle toimumise aja saab samuti valida sobivuse järgi, kas või järgmisesse aastasse!

Osaleda saab kuni septembrikuu lõpuni, õnneliku võitja loosin ma välja 01.10.2016.

Mina aga lükkan varbad oma soojadesse sussidesse ning viskan jalad seinale - enne sügisest tegutsemislaviini on vaja ka korraks puhata!



Pin It!

esmaspäev, 5. september 2016

ideid pulma-aastapäeva tähistamiseks.

Vaatan imetlusega oma vanavanemaid, kes on juba 55 aastat abielus olnud ja mõtlen, et tegelikult on see noorena abiellumine ikka üks tore asi küll. Abieluaastate loendamine tundub ikka palju tõsisem ja ägedam kui aja arvestamine esimesest kohtumisest, suudlusest või mõnest muust kokkuleppelisest märgist. Lisaks ühisele perenimele on ju hea, kui keegi sind abikaasaks kutsub või pärast aastakümneid koosoldud aega kaaslase vimkade peale ohata: "Kuule, papi, kas ma pean sust veel vanast peast lahutama hakkama!?" (Mitte, et ma kavatseks Atsi kunagi papiks kutsuda, aga mine sa tea.)

No ja siis ma vaatan uuesti oma vanavanemaid ja mõtlen, et mingil hetkel ei ole abielu ainult kahe inimese vaheline asi - see muutub oluliseks ka lähedastele, kes seavad seda eeskujuks, elavad kaasa ja tahaks ümmarguste numbrite täitudes omalt poolt midagi korraldada. Või nii on vähemalt meie peres. Ühe meeldejääva päeva puhul on aga olulised üllatused, nii kogu asja varjatult korraldamine kui väiksemate jagatud tegevuste salajas planeerimine. Põnevust peab jätkuma ikka kõikidele asjaosalistele.


Igasuguse organiseerimise teeb palju lihtsamaks see, kui sul on kindel teema. Nii on lihtsam valida sobivaid tegevusi, kaunistada ümbrust, aga ka loobuda mõnest asjast, kui see ikka päriselt asjakohane ei ole ning tegelikult on vajaminevaid osasid juba piisavalt. Meie teemavalik sai alguse ideest sõita saarele. Ja kui merele, siis triibud, purjed, kivid ja nöörid. Ja kui saarele, siis piknik oma täies hiilguses.

Kuidas aga hoida asja vaka all, aga samal ajal veenduda, et päevakangelased ise midagi ei planeeriks? Meie kasutasime selleks ideed saata kutse lemmikloomale. Kuna minu vanavanemate ükski päev ei möödu neljajalgse sõbrata, siis tundus paslik seeläbi anda infot edasi. Pealmisele küljele sai pandud üks vana teemakohane pilt asjaosalistest ja tagumisel küljel lisaks päeva ja kellaaja osas antud veidi vihjeid ka sobiva riietuse ja vajaliku meelestatuse kohta (nt koerale sobilikke soovitusi lugeda eelnevalt läbi Smuuli "Meremees Murka", osavõtu kinnituseks haugatada kolm korda või kasutada mõnda laulusalmi, millega öelda, et reisusihiks ei ole tepsmitte Rotterdam). Ja kuigi tänapäeval on peaagu kõigil kodus arvutid, kust teave kätte saada, siis postiga saatmine teeb ettevõtmise hoopis rohkem pidulikuks.


Väljasõitude puhul tundub mulle, et tegelikult ei peakski palju ette mõtlema, sest koos kuskile minek, ümbritsev loodus ja muu sinna juurde kuuluv täidavad justkui iseenesest kogu aja piisavalt meeleolukalt. Kui aga tahta miskit siiski lisada, siis taas ei saa ma üle ega ümber teemakohastest tegevustest. Olgu selleks teemaks siis näiteks meresõit ja sellest tulenevalt pudeliposti teelepanek. Mulle tunduvad need lood, kus keegi leiab kellegi erilisel hetkel postitatud kirja aastakümnete pärast, alati romantilised ja paras ports romantikat on kindlasti see, mis ühe pulma-aastapäeva juurde ka kuulub. Mäletan, kui minu vanaema vanemate kodu hakati lammutama ja selle käigus tuli ühe juurdeehituse nurgast välja aastakümneid tagasi sinna pandud kiri, mis jutustas toonasest hetkeolukorrast ja sellest, kuidas mu vanavanaisa oma väimehega (minu vanaisaga) olid selle ehitanud. Ka pisikene üllatuslik kirjake, olgu see vaid inimeste ja kuupäeva dateerimine, on tore meenutus ja mis kõige olulisem - kui selle leiab keegi, kes seda peab samuti oluliseks. Kui see juhtub leidma tänapäeva avatud maailmas läbi interneti oma postitaja, on kindlasti meeldiv, aga samavõrd on meeldiv teadmine, kui kuskil saab kellegi päev juurde elevust, sest ta on leidnud pudeliposti.


Pulma-aastapäeva puhul on aga asjakohased ka kõikvõimalikud mängud, mida tehakse ka pulmapäeval. Kui paar on juba aastakümneid koos olnud, siis ehk on nad pidanud ennast proovile panema oma pulmas erinevate katsumiste osas, mis külarahvas teele üles seab, kuid selle eest pole pidanud endid testima mõnel tänapäevasemal moel. Niisiis võiks siinkohal olla inspiratsiooniks nii kaasaegsed pulmad kui ka näiteks traditsioonilised kombed (mille kohta saab kõige kergema vaevaga lugeda Ülo Tedre "Pulmasõnastikust"). Meile tundus hea mõte esitada vanavanematele küsimusi moel, mida olen kohanud viimastes pulmades - siis istuvad reeglina pruut ja peigmees seljad vastamisi, kummalgi ühes käes enda ja teises abikaasa king ning vastavad mingitele küsimustele, mis aitavad selgitada kes- mida-teeb. Pulmakülalistel enamasti naeru kui palju! Tegelikult peaks ütlema, et veel rohkem on nalja siis, kui nendele küsimustele vastavad inimesed, kes abielus olnud juba üle poole sajandi. Ja selleks ei ole vaja neid isegi seljad vastamisi enam istuma panna ega jalanõusid kätte laduda. Kuigi nad ei pruugi enam mäletada, kes suudles esimesena või mainis enne abielu, siis teavad nad vägagi hästi, keda peab rohkem poputama haige olles või kes eksiks võõras kohas suurema tõenäosusega ära - eks ikka abikaasa! (Mõningaid mõtteid, mida küsida, saab allalaadida SIIT.)


Tegelikult on head igasugused küsimused, mis aitavad sellistel tähtpäevadel ajas tagasi vaadata. Võib-olla mõnes peres ei räägita väga tutvumislugusid või pole osatud selle vastu seni huvi tunda. Vahel on vaja ka abielupaari argirutiinist välja sikutada ning panna neid hoopis rääkima ja vaatama, kas nad teavad üksteise kohta piisavalt. Kui paar on aastate jooksul ikka tublisti kodu korras hoidnud, kas nad ka seda teavad, millist tööd kaasa enim ei salli? Kui üks osapooltest armastab kangesti näiteks lotot mängida, kas teine teab, millest ta võidu korral unistab? Või kui tihti üksteisele öeldakse, milles teine tema arvates parim on või mis omadus tema juures enim meeldib? Lisaks on seda südantsoojendav kuulda ka lähedastel.

No ja kui paar on esitanud oma versiooni tutvumisloost või elukäigust, võib seda teha ka uuesti veidi teises võtmes ja üheskoos. Mäletan, kuidas lapsepõlves oli sünnipäevadel popp mängida mingit juhuslike sõnade ütlemise mängu (mille tavaliselt oli ettevalmistanud sünnipäevalapse ema) ning kus siis sõnad asetusid teksti sisse ja moodustasid hirmnaljaka versiooni. Eesti keeles tuleb sellistes mängudes aga reeglina käänata sobivalt sõnalõppe ning kui väga vaja, vahetada pakutud sõnade järjekorda.
(SIIN on täitmiseks versioon abieluvande jaoks ja SIIN ühise loo jutustamiseks).

Üldiselt on aga nii, et eks iga tähtpäev ole seda tähistatavate inimeste nägu. See, mis sobib ühele, ei pruugi näiteks nalja valmistada teisele. Küll aga on selge, et meie perele sobib meri ja parajas koguses naeru ning südamlikkust - olgu nende ajendiks siis mängud või päev ise.
Pin It!