kolmapäev, 9. september 2020

tee ise: vihmavarjust õuetumba

Alati ei lähe asjad nii nagu sa oled need peas valmis mõelnud, vahel võib lõpplahendus olla hoopis paremgi. Umbes nii juhtus mitmeti ka ühe esimese meisterdusega, mida ma Nipiraamatusse plaanisin. Teadagi on sügise mõtteliseks paralleeliks värviliste lehtede kõrval ka vihmasabinad. See pani mind aga veeretama ideid vihmavarjude taaskasutuse üle, sest paratamatult annavad need suuremas tuules ükskord otsad. No ja kas poleks geniaalne mõte teha ühest katkise sõrestikuga sirmist näiteks....ajakirjahoidja? No kindlasti oleks! Ainult, et ükskõik, mispidi ma seda ideed ka ei kaalunud, sai selgeks, et sel juhul võiksin võtta kasutusse hoopis tavalise kanga - varju kuju jääks täiesti kasutamata. No aga kui sa ei tee ajakirjahoidjat, siis võiks teha ju hoopis meie sügishooaega eriti pasliku õuetumba, kas pole!?

Üks asi on välja mõelda idee, aga eriti "tore" on istuda selle otsas siis, kui sul pole vahendeid - ilmselgelt olin varem katkiste vihmavarjude äraviskamise usku. Minu õnneks toimivad ses osas ikka ääretult hästi sotsiaalmeedia grupid ja leheküljed, kus võib julgelt hõigata, et otsid näiteks üht katkist pesuresti (ka see on järele proovitud!). Mis selle kuivatusatribuudi kõrval siis inimestel katkist vihmavarju alles pole hoida! Ja kui eriti hästi läheb, tabab sind lausa pakkumistelaviin, mille seas ka imetabase Marimekko mustriga isend. 

Igatahes, mis ma nüüd öelda tahtsingi - see õuetumba on meie peres kasutuses juba neljandat aastat ja selle aja jooksul pole ta ilmutanud vähimaidki kulumismärke. Vastupidi! See päriselt leiab kasutust nii maal kivipõrandaga toas kui niiskel murul. Tänu tugevalt poroloonile, mis täiteks, on selle peal hea istuda nii täiskasvanuil kui hüpata ja lösutada pere pisematelgi. Ja üks asi on veel selge - kui edaspidi peaks meie pere mõni vihmavari katki minema, siis pole palju vaja mõelda, mis taga edasi teha!

Vaja läheb: vana vihmavarju, joonlauda, markerit, teravat nuga, nööpnõelu, õmblusmasinat, vahariiet või presentkangast (umbes 70 x 70 cm), porolooni (pigem ruudukujulist, umbes 60 x 60 cm), lukku, nööpi, niiti, nõela

* Õpetus tuleb välja kaheksast sektorist kokku õmmeldud vihmavarjudest, aga ole mureta – enamus sirme on sellised! 


Haruta vihmavarju katteriie sõrestiku küljest lahti. Aseta poroloon riide keskele nii, et selle iga nurk jääks ühe vihmavarjukatte moodustava sektori keskele. Aseta kõige peale kivi või raamat, et kangas paigast ei liiguks. Leia üles sektorite küljeõmblustel need kohad, kuhu kinnitus sõrestik, mis vihmavarju lahti tehes langes tipust esimesena allapoole. Märgi need kohad markeriga poroloonile ettevaatlikult kanga servi kergitades. Vea joonlaua ja markeriga kokku punktid, mis asuvad porolooni nurgale kõige lähemal ning lõika porolooni nurgad selle järgi terava noaga maha. Nii saad korrapärase kaheksanurgakujulise tüki.


Keera kangas pahupidi ja aseta poroloonile nii, et kõik nurgad sobituksid omavahel. Võta nööpnõeltega sisse üleliigsed kohad äärtel ja õmble masinaga mööda nööpnõelu kate poroloonile parajaks. Tumba alusena kasuta vahariiet või presenti, mis hoiab niiskuse eemal. Lõika kangas pooleks ja õmble vahele lukk. Kui lukk ei ulatu servast servani, õmble kangas pooleks lõigatud kohalt kokku.

Aseta mõlemad kangad poroloonile pahupidi nii, et nende õiged pooled on servades vastamisi. Traagelda ääred mööda serva kinni, kuid vaata, et jätad vähemalt osaliselt luku avatud olekusse. Eemalda ettevaatlikult poroloon ja õmble masinaga servad kinni. Keera valminud tumbakate õigetpidi ja topi sisse täidis. Õmble tumba pealmise poole keskele nööp, mis varjab väikest vihmavarju ülesharutamisel tekkinud auku.


Õuetumba meisterdus ilmus 2016. aasta oktoobri Nipiraamatus. 
Pin It!

teisipäev, 1. september 2020

tee ise: võrgust turukott

Kui oma riidest kotiga poes käimine on mu jaoks juba aastaid elementaarne, siis pean tunnistama, et puu- ja juurviljade osas olin pikalt pimestatud õhukestest kilekottidest (hea küll, ma ikka enamus asju asetasin korvi lahtiselt, aga üksikud šampinjonid, posu õunu ja kiivisid panid ikkagi haarama ühekordsete lahenduste järele). Aga nagu öeldakse, siis muutused peavad algama sinust endast. Nii kookisingi aasta alguses sahtlitest ja kastidest välja kõik väiksemad ja suuremad enda tehtud kotid, mis mahutaksid tomateid, pirne või sibulaid. Edasine oli vaid meelespidamise vaev need endaga ühes haarata!

Kuigi mu lemmikuiks on osutunud vanadest (laste)särkidest tehtud kotid, on kaalumise mõttes kõige kergemad ja tänaval jalutamise jaoks kõige ilusamad siiski võrgust turupaunad. Ma ei tea, kuidas teil, aga mu meelest võiks sidruneid täis kotiga minna põhimõtteliselt pidulikule vastvõtulegi!


Vaja läheb: suurt anumat, lõnga või nööri, mõõdulinti, kääre, maalriteipi, nahatükki, õmblusmasinat

Lõika lõngast välja 12 u 130 cm pikkust tükki. Keera anum põhjaga ülespoole ning aseta lõngajupid nii, et 6 asuksid ühtepidi ja 6 teistpidi. Juppide keskmised kohad peava omavahel põimuma üksteise alt ja pealt nii, et iga järgnev oleks eelmisest põimitud erinevalt. Tee põimitud osa äärtesse sõlmed, nii et ühendad kaks kõrvalasuvat üksteisega üheaegselt. Alusta sõlmimist ühest nurgast, ühendades kaks erinevasse suunda jäävat otsa.

Alusta iga järgneva tiiru sõlmimist nii, et ühendad omavahel kaks kõrvuti asuvast sõlmest väljuvat lõngaotsa. Kinnita parasjagu töös mitteolevad otsad teibitükkidega anuma külge – nii ei nihku kese paigast. Sõlmi ringe sama loogika alusel edasi. Arvesta, et mida lähemale sa eelmisele ringile uue sõlme teed, seda väiksemate avadega võrk tuleb. Jälgi pidevalt, et iga järgmise tiiru sõlmed asuksid üksteisega võrreldes eelmisest reast võrdsel kaugusel. Kui viimane rida on anuma külgi mööda alla liikudes sõlmitud, võta võrk purgilt. Jaga lõngaotsad kaheks ning teibi need kinni ja lõika jupid enamvähem ühepikkuseks. 


Lõika nahast välja tükk, mille laius oleks u 4 cm ning pikkus nii palju kui pika sangaga kotti soovid. Keera nahatükk pikuti pooleks ning õmble pikemast servast kokku. Topi kumbki teibiga kaetud koti ots ühest naha lahtisest osast sisse ning õmble kinni ka nende ühenduskohad.

Võid teha kotile ka kaks kõrvuti asetsevat sanga. Selleks jaga lõngaotsad neljaks ning ühenda omavahel kaks kõrvuti asuvat ja kaks kõrvuti asuvat kumbki eri nahatükiga. 


Võrkkoti meisterdus ilmus 2017. aasta mai Nipiraamatus. Sidrunitega koti püüdis pildile Laura Strandberg.

Pin It!

pühapäev, 23. august 2020

tee ise: ujumisrõngastest dušikardin

Olen siin vaikselt mõelnud, et peagi saab mul tehtud juba viiekümne (!) ajakirja jagu meisterdusi (ühikute lugemine läks sassi kuskil 280 juures) ja ehk oleks tore mõningaid eriti lemmikuid siingi jäädvustada. Ja kui ma mõtlen lemmikuid, siis reeglina on selleks mingist vanast ja katkisest asjast uue tegemine. Sest olgem ausad, enne asjast loobumist kaalun läbi kõik variandid ja isegi siis, kui miskit pähe ei tule, käsib mu mõistus kasutuks jäänud asja parem alles hoida. Kunagi ei tea, millal hea idee saabub! Ja et sellest veel vähe pole, siis endale tunnistamata (see, et ma seda praegu siia kirjutan, ei ole tunnistamine!) korjan ma teiste kasutut kraami ka liiga sageli kokku. Aga et sellest midagi mõistlikku võiks sündida, siis võiks üks kohane näide siin selle tõestuseks nüüd olla küll.


Vihmane suvelõpp kutsub minu jaoks sarnaselt kevadtuultele tegema asjades väikest inventaari: soojad kampsunid välja, päikesekreemid riiuli tahaserva, ujumisrõngad....no suurematel suplejatel ja vees lustijatel on sageli neisse ilmselt augud tekkinud. Et mitte aga plastesemeid prügikasti visata, leidub neilegi võimalus taaskasutuseks. Dušikardina tegemiseks sobivad nii madrats, käeballoonid kui vikerkaarevärvides ükssarvik. Kes dušikardinat välja ei plaani vahetada, siis tegelikult sobib meisterdust hästi kasutada ka laste sulistuskoha juures, et kaitsta maja aknaid või terrassimööblit veepritsmete eest.

Vaja läheb: vanu ujumisrõngaid, madratseid jms, kääre või nuga, pappi, paberit, pliiatsit, joonlauda, õmblusmasinat


Arvesta välja kui suurt dušikardinat soovid (tavapärased mõõtmed on 200x200 cm) ning kui mitu ja kui suurt ruutu selleks vaja teha on. Lõika paberist ühe ruudu šabloon ja selle järgi veemänguasjadest välja samasuured tüki. Aseta joonlaud diagonaalile ning lõika kõik ruudukujulised tükid kaheks võrdseks kolmnurgaks.


Vaheta kolmnurkade paare omavahel, et saaksid kirjuma mustriga kardina. Õmble uued paarid omavahel siksak õmblusega mööda pikemaid külgi kokku. Lao tükid põrandale, et luua neist soovitud muster. Õmble read pikuti ja laiuti kokku. Jälgi, et üleval pool asuvate ridade servad oleksid õmmeldes alumiste peal – nii voolab vesi hiljem paremini alla. 
Lihtsama õmblemise huvides võid tükke omavahel õmbluskohtipidi kokku „liimida“ triikides neid kergelt läbi küpsetuspaberi. Seda tehes jälgi, et liigne kuumus ei ajaks kilejat materjali lainetama ega sulataks auke sisse!


Lõika veeleludest pikad ribad, millest saaksid teha kardinale kandid. Need aitavad hoida paremat vormi ning loovad viimistletuma ilme. Õmble kandid kardina ülemise ja alumise serva külge. Lõika rõngastest välja ka lühikesed tükid. Murra need kokku ja õmble ülemise kandi taha nii, et neist tekikiksid riputusaasad. Aasade asemel võid kandi sisse teha ka nööpaugud, millega kardin konksude külge riputada. 


Dušikardina meisterdus ilmus 2017. aasta augusti Nipiraamatus.
Pin It!

pühapäev, 12. aprill 2020

5 ideed munadepühade lauale.



Kuigi ma ei plaaninud sel aastal kuidagi eriliselt meie pühadelauda kaunistada, siis teadagi teeb elu omad korrektuurid. Seega toimib John Lennoni kuulus tsitaat "Life is what happens to you while you’re busy making other plans" ka tagurpidi - elu ilmutab end ka siis, kui sa otsustad mitteühtegi plaani teha! Nii mängisid töö ja rohke looduses käimine mulle alateadlikult ise vahendid kätte. Ja meisterduskirega inimesena ei saa ma ometi jätta väärt kraami lihtsalt kasutamata!



Samblapadjad mustades munakarpides
Kolmapäeval katsetasin ajakirja jaoks ühtesid asju, mis pani mind tõtt vaatama korraga hunniku mustaks võõbatud munakarpidega. Et söögimunadele need enam ei kõlvanud, oleks olnud patt need ka prügikasti lennutada. Samblaga mängimine (loe: kottide täistoppimine) on teadagi kuum teema hetkel sotsiaalmeedias kodublogijate ja -instagrammerite seas. Kuidas ma siis kehvem olla võin, eksole! Kasulik ja põnev tegevus ühteaegu, sest koriluse käigus saad teha endale taas selgeks sammalde ja samblike vahe ja kõrvutada neid eriilmelisi taimi - karbidki saavad täidetud erineva rohevaibaga, et uurimist jätkuks peolauda pereliikmetelegi.


Munakoortesse peidetud maiused
Roheline ja must aga lausa karjuvad valge värvi järele, kas pole? No minu meelest igatahes küll. Kuna munakoori tekib lihavõtete ajal tavapärasest rohkem, oli ainuõige neilegi uus võimalus anda. Puhtaks pestud poolikute koorte sisse on hea aga peita maiuseid - isetehtuid ja poest ostetuid. Võib mõelda, et milline rumalus on õrritada laua taga istujaid kohe alguses magusaga, kuid omast kogemusest võin kinnitada, et valged kookospallid jäid esialgu lausa märkamatuks ning kõigil said kõhud korralikku sooja toitu täis enne, kui tähelepanu järelampsu pihta sai suunatud!


Tetrapakkidest taimehoidjad
Kevadeti on ikka puudust erinevatest totsikutest, kuhu ettekasvatuseks seemneid külvata. Meil lähevad käiku siis kõikvõimalikud vanemad kruusid ja koogivormid. Sel aastal tundsin aga, et aknalauale rajatud peenramaa võiks olla veidi ühtlasema joonega. Nii tulidki appi vanad mangopüree-, piima- ja koorepakendid. Ma sattusin neid tehes ise nii vaimustusse, et riputasin lausa seinale. Täiesti subjektiivselt ütlen, et need on geniaalne idee ka kellelegi taime ja lille kinkimiseks või pühadelauale asetamiseks! Nende valmistamise õpetuse leiab aga SIIT.


Pärjatud pashad
Kui sa oled saanud maha just oma elu esimese pashaga, siis lihtsalt peab selle ju võidujoovastusest ja pühalikust tundest ära pärjama! Pohlaoksad on küll need, mis meil vist aastaläbi pidevalt vaasis. Et mitte siis ühed ja samad, vaid umbes igal kuul uued. Ja pajuutud - kes neist saaks siis mööda vaadata! Kui suured on juba kuid sind kraavipervedel vohava võsa küljes ära tüüdanud, leiab ka pisikesi ja alles avanevaid. Ühesõnaga, traadi ja lilleteibiga ühendades mõjuvad oksad oma lihtsuses ja magustoidu ümber just pidupäevale sobivalt - pidulikult!



Kaitsemärgid seintel
Pidulikkust lisavad ka kõikvõimalikud seinakaunistused. Milleks aga kinnitada seinale ringjad pärjad, kui need võib teha kolmnurksed!? Väidetavalt sümboliseerib just kolmnurk viljakust, kasvu, aga ka ilmasammast, kindlustunnet ja kodu kaitset. Kas pole tore mõte, et ka pühadeks või terveks kevadhooajaks saavad üles riputatud märgid, mis aitavad hoida pere ja kodu turvatuna, õnnetuse eemal ja meele rõõmsana. Kellele see tänases eriolukorras siis ära ei kuluks!
Eks selliseid riputisi või teha igasugustest asjadest. Minul valmisid need pilliroost, millele keerutasin ümber läikiva kleebise. Pulgad ühendasin kokku kuuma liimiga ning kaunistasin okstega, mis jäänud alles erinevatest kingiks saadud lillekimpudest.



Traditsioonid on need, mis teevad ühe hetke erilisemaks kui teised. Küllap meeldivad pühadki mulle seepärast veel eriti. Lisaks perega aja koos veetmisele annab see võimaluse tunda end ülevamalt ning luua koduski sarnane õhkkond. Ja eriti praeguses olukorras annab see motivatsiooni olla leidlikum ja tänulikum! Häid pühi!




Pin It!