5 ideed munadepühade lauale.

Kuigi ma ei plaaninud sel aastal kuidagi eriliselt meie pühadelauda kaunistada, siis teadagi teeb elu omad korrektuurid. Seega toimib John Lennoni kuulus tsitaat "Life is what happens to you while you’re busy making other plans" ka tagurpidi - elu ilmutab end ka siis, kui sa otsustad mitteühtegi plaani teha! Nii mängisid töö ja rohke looduses käimine mulle alateadlikult ise vahendid kätte. Ja meisterduskirega inimesena ei saa ma ometi jätta väärt kraami lihtsalt kasutamata!

Samblapadjad mustades munakarpides
Kolmapäeval katsetasin ajakirja jaoks ühtesid asju, mis pani mind tõtt vaatama korraga hunniku mustaks võõbatud munakarpidega. Et söögimunadele need enam ei kõlvanud, oleks olnud patt need ka prügikasti lennutada. Samblaga mängimine (loe: kottide täistoppimine) on teadagi kuum teema hetkel sotsiaalmeedias kodublogijate ja -instagrammerite seas. Kuidas ma siis kehvem olla võin, eksole! Kasulik ja põnev tegevus ühteaegu, sest koriluse käigus saad teha endale taas selgeks sammalde ja samblike vahe ja kõrvutada neid eriilmelisi taimi - karbidki saavad täidetud erineva rohevaibaga, et uurimist jätkuks peolauda pereliikmetelegi.

Munakoortesse peidetud maiused
Roheline ja must aga lausa karjuvad valge värvi järele, kas pole? No minu meelest igatahes küll. Kuna munakoori tekib lihavõtete ajal tavapärasest rohkem, oli ainuõige neilegi uus võimalus anda. Puhtaks pestud poolikute koorte sisse on hea aga peita maiuseid - isetehtuid ja poest ostetuid. Võib mõelda, et milline rumalus on õrritada laua taga istujaid kohe alguses magusaga, kuid omast kogemusest võin kinnitada, et valged kookospallid jäid esialgu lausa märkamatuks ning kõigil said kõhud korralikku sooja toitu täis enne, kui tähelepanu järelampsu pihta sai suunatud!

Tetrapakkidest taimehoidjad

Kevadeti on ikka puudust erinevatest totsikutest, kuhu ettekasvatuseks seemneid külvata. Meil lähevad käiku siis kõikvõimalikud vanemad kruusid ja koogivormid. Sel aastal tundsin aga, et aknalauale rajatud peenramaa võiks olla veidi ühtlasema joonega. Nii tulidki appi vanad mangopüree-, piima- ja koorepakendid. Ma sattusin neid tehes ise nii vaimustusse, et riputasin lausa seinale. Täiesti subjektiivselt ütlen, et need on geniaalne idee ka kellelegi taime ja lille kinkimiseks või pühadelauale asetamiseks! Nende valmistamise õpetuse leiab aga SIIT.

Pärjatud pashad
Kui sa oled saanud maha just oma elu esimese pashaga, siis lihtsalt peab selle ju võidujoovastusest ja pühalikust tundest ära pärjama! Pohlaoksad on küll need, mis meil vist aastaläbi pidevalt vaasis. Et mitte siis ühed ja samad, vaid umbes igal kuul uued. Ja pajuutud - kes neist saaks siis mööda vaadata! Kui suured on juba kuid sind kraavipervedel vohava võsa küljes ära tüüdanud, leiab ka pisikesi ja alles avanevaid. Ühesõnaga, traadi ja lilleteibiga ühendades mõjuvad oksad oma lihtsuses ja magustoidu ümber just pidupäevale sobivalt - pidulikult!

Kaitsemärgid seintel
Pidulikkust lisavad ka kõikvõimalikud seinakaunistused. Milleks aga kinnitada seinale ringjad pärjad, kui need võib teha kolmnurksed!? Väidetavalt sümboliseerib just kolmnurk viljakust, kasvu, aga ka ilmasammast, kindlustunnet ja kodu kaitset. Kas pole tore mõte, et ka pühadeks või terveks kevadhooajaks saavad üles riputatud märgid, mis aitavad hoida pere ja kodu turvatuna, õnnetuse eemal ja meele rõõmsana. Kellele see tänases eriolukorras siis ära ei kuluks!
Eks selliseid riputisi või teha igasugustest asjadest. Minul valmisid need pilliroost, millele keerutasin ümber läikiva kleebise. Pulgad ühendasin kokku kuuma liimiga ning kaunistasin okstega, mis jäänud alles erinevatest kingiks saadud lillekimpudest.

Traditsioonid on need, mis teevad ühe hetke erilisemaks kui teised. Küllap meeldivad pühadki mulle seepärast veel eriti. Lisaks perega aja koos veetmisele annab see võimaluse tunda end ülevamalt ning luua koduski sarnane õhkkond. Ja eriti praeguses olukorras annab see motivatsiooni olla leidlikum ja tänulikum! Häid pühi!

kõik see mees kevadjahile!

Ja naine ja laps. Ausõna, ei mingit diskrimineerimist. Kui siis ainult lihavõttejäneste, kes meie peres ei käi. Mitte, et meil midagi jäneste vastu oleks, lihtsalt kellegi peidetud mune ja maiusi meil taga otsima ei pea. Selle asemel korraldame hoopis ise ühe kevadjahi, aga mitte sellise, mis pühadega otsa saaks, vaid vastupidi - midagi, mis kestaks kõikide kuude jooksul, mil veed vulisevad, linnud laulavad ja lilled tärkavad. Umbes nagu bingo, kus mänguõhtu pole ülesehitatud kiirusele, vaid nautimisele ja otsingutele.

Kuigi sel aastal ei ole saanud kevade tulek märkamata jääda, siis sageli võtame toimuvaid muutusi iseenesest mõistetavana. Ei peatu, ei näe, ei kuule, ei taju neid asju, mida jutu sees nimetame kevadmärkideks. Kas sa mäletad seda päeva, mil tõmbasid jalga tennised ja pakkisid ära talvesaapad? Või kastsid lilli erakordselt tihti, sest kevadel kipuks nad justkui täitmatu kurguga olema? Millal leiutasid nii põnevate koostisosadega mahediku, et selle retsept tallele panna või pühkisid tolmu kaherattaliselt? 

Eriolukord justkui annaks meile võimaluse olla tähelepanelikum ning võtta aeg, et ümbritsevat rohkem teadvustada ja ammu ootel olevad plaanid teostada. Ja ilmselt on ka neid, kellel see nii on. Ma ei saa öelda, et mu argipäev oleks tänu oludele peapeale pööratud, aga äärmiselt raske on selles hoida fookust ja tasakaalu küll. Tahaks ka visata jalad seinale või nii mõnegi sotsiaalmeedias nähtud pildi moel teha remonti või lõpetada tegemata tööd. Aga....aga mis ma hädaldan, kui mul on mu kevadjaht. See paber, kuhu teha linnukesi ainult siis, kui ma päriselt ka olen teadvustanud oma kohalolu mingi tegevuse juures. Olgu see siis veel üks viis, kuidas selles keerises ellu jääda, või õigemini tunda end elavana, ning kogeda aastaaegade vaheldumist ja kevade rütmi.

Kui keegi nüüd tunneb, et tahaks ka jahile minna, aga ei viitsi või ei taha ise joonistada, siis samasuguse värvimata versiooni saab alla laadida SIIT!

tee ise: vilditud päkapikusussid

Jube kummaline tunne on! Kui sa pole rohkem kui kolm aastat ajaveebi pidanud, siis kohati nagu ei oskakski seda enam. Kuidas ja millest ma üldsegi kirjutasin? Igatahes tekkis täna vastupandamatu vajadus siit tolm pühkida ja mõnest asjast ehk juttu teha ning viimaste aastate lemmikmeisterdused kokku koondada. Egas ma siis kõik need aastad päris käed rüpes pole istunud, eksole! Õnneks teevad mööduvad aastad inimest ka targemaks - nii et lubama ma sel korral ei hakka, et miski siin regulaarselt ilmub või kuidagi kindlat viisi olema hakkab. Aga no pöialt võin iseendale ikka hoida!

Millest siis nädal enne jõulukuud ikka alustada kui mitte päkapikkudest! Juba lapsepõlvest peale on mul teadmine, et detsembris käib suss ikka aknalaual, mitte kaminasimsile või aknalingile riputatult. Nii oli ka ainuõige, et aastate möödudes vahetas mu emme tehtud punase Laura nimega sussi välja mõni Mirdile omane tasapinnale paigutuv jalanõu. Algul käimiseks mõeldud kapukad leidsid niisiis loogilise käiguna tee ka päkapikke ootama. Ja kuigi algul tundus, et nende aknal passimise hetk jääb üürikeseks, sest pärast oma esimese üllatuse leidmist hüüdis laps õue: "Aitäh, aga rohkem pole vaja tulla, ühest asjast piisas küll!", siis nüüdseks on selge teadmine, mitu ööd peab veel ära magama, et päkapikud käima hakkaksid.

Kuna nende pesumasinas vilditud susside tegemine on imelihtne ja kõigile jõukohane, aga nii mõnigi aknaesine võib veel karjuvalt tühi olla, siis miks mitte nende valmistamise õpetust siingi jagada! Veel jõuab teha küll!

Vaja läheb: jalanõusid (näiteks plätusid) või lapikut šampoonipudelit, toidukilet, viltimisheiet, vanu sukkpükse, pesumasinat, kääre, nõela, lõnga, kaunistusi (nt viltkangast ja nööpe)

• Keera pudel või võimalikult madalaks surutud jalanõu kile sisse. Kasuta ainult sellised jalatseid mis kannatavad kuuma vett ega anna värvi! Kui soovid sussid aknalaua asemel jalga pista, vali kandja jalasuurusele paras asi kiletamiseks.
• Haruta heiet tokkide küljest lahti ja tõsta kihte nii, et need jookseksid vaheldumisi üksteisega risti. Huvitamava tulemuse saavutamiseks võid kasutada ka erinevaid värve, näiteks viltida esimese kihi teist tooni, et hiljem see justkui moodustaks voodri. (Samas pea meeles, et tumedam toon võib anda värvi ka heledamale.) Mida rohkem viltimisheiet kasutad, seda paksemad ja vastupidavamad sussid saad. Rebasesussid on sisetallapikkusega 25 cm ja selleks on kasutatud u 140 g viltimisheiet.
• Alusta susside heide sisse keeramist kihtide kaupa. Jälgi hoolikalt, et tulemus saaks igast servast ühtlane. 
• Topi saadud puntrad sukkpükstesse ja tee neile peale sõlmed, et midagi ei pudeneks pestes laiali. Vaata, et mõlemad pambud oleksid samasuured. Pese neid pesumasinas 90 kraadi juures.

• Lõika maha sukkpükste sõlmed ja hakka neid harutama susside küljest lahti. Selleks tegevuseks läheb vaja jõudu ja erandkorras ka kääre. 
• Püüa aimata, mis pidi on susside sees peidus jalanõud ja lõika seejärel ettevaatlikult õigesse kohta sisse väikesed augud. Sikuta kiletatud jalanõud välja ja lõika sussidesse sisenemise augud ühtlaseks. Lase sussidel kuivada.
• Tee üle augu servade pisteid, et saavutada veel kenam ja siledam tulemus. 
• Õmble, kinnita ja tiki sussidele põsed, kõrvad, nina, vurrud jms. Kui kasutad susse kandmiseks, kinnita taldadele kangaliimiga nahatükid. Need takistavad libisemist.

Rebasesusside meisterdus ilmus 2016. aasta novembri Nipiraamatus.

"ja võitja on" ning üks teine uudis

Tundub, et ma olen teid sootuks unustanud, aga see pole teps mitte nii! Kingiloosi tulemuste teatamine ei muutu loodetavasti sellest, et ma seda lubatust väikese ajalise nihkega teen. Sest tegelikult on mul lohutuseks pakkuda üks väike uudis ka - ja etteruttavalt olgu öeldud, et ma pole ei rase ega ikka veel ei hakka abielluma.

Niisiis, tegelikult on mind hetkel elu (st töö) toonud sootuks teise Euroopa ossa, Itaaliasse. Kes on minu varasemaid postitusi kunagistelt ametialastelt reisidelt lugenud, peaks teadma, et siinne programm on ääretult tihe. Tahaks öelda, et "vara üles, hilja voodi", aga ma ei ole kindel, mis selle tagajärjel majja tuuakse. Seega lihtsalt suurest huvist valdkonna ja armastusest võõraste kultuuride vastu, tuleb rabada tööd ning näpistada aega blogi kirjutamiseks hoopis öötundidest. Aga mitte ainult sellest ei tahtnud ma rääkida.

Kui ma korraks sellise pigem elulise postitusega juba välja tulin, siis ka jätkan samal lainel. Nimelt sadas suvel mulle sülle üks põnev pakkumine, millistest juba ei saa ära öelda, eks!? Ja sellesse seiklusesse (ma lihtsalt pean seda nii nimetama, sest kirega tehtud asju ei saa ju ometi tööks pidada!) ei tormanud ma üksnes iseenda, vaid ka kõigi teie pärast. Ühesõnaga, alates eilsest võib leida poelettidelt Nipiraamatu oktoobrinumbri, milles sees 19 meisterdust, mis võiksid köita neid, kes ikka ja jälle ka siia ajaveebi oma tee leiavad ning keda ma võib-olla olen suutnud pisukese meisterdamispisikuga nakatada!

Ja kui kõik hästi läheb, siis ei jää see ainult ühekordseks ettevõtmiseks. Nii ma siis maadlen siin veidi ajaga ja püüan veidi paremini oma tegemisi organiseerida ning leida tihemini neid hetki, mil ka siinsetel veergudel ideid jagada. Aga nagu blogimine on minu jaoks rõõm, siis ei saa ma seda teha kohustusest, vaid samuti hetkedel, mil valmisolek selleks on õige. Ning uskuge - jagada mul ühtteist ka on, isegi rohkete meisterdamiste kõrvalt ajakirja jaoks. (Ma loodan, et Itaalias olles tuleb vähemalt tuhin mõneks reisipostitusekski, aga eks näis!)

Aga nüüd on küll aeg seal maal, et kuulutada välja kingiloosi võitja. Mul on hea meel, et vähemalt seitse inimest on nii julged, et minuga kohtuda. Niisiis võtsin sel korral appi arvuti, kes teatas mulle, et võitja on (trummipõrinat, palun!) Laura!

True Random Number GeneratorMin: Max: Result:5Powered by RANDOM.ORG

Nüüd ma siis hakkan kohe Lauraga kokku leppima ühte töötuba ja kohvijoomist, kõik teised võivad aga huvi korral lugeda Nipiraamatust isetehtud saapaläikest, marmori toomisest ja loomisest koju, lihtsatest vaibategemise õpetustest või sellest, kuidas vanast vihmavarjust saab tumba! Ja kõike seda vaid seniks, kuni ma ka siin millegagi jälle lagedale tulen. Ciao belle!