lase sügis tuppa!

 

Meil on akna taga, naabrite hoovis üks kask. Selline, mille järgi võiks vabalt aja möödumist hinnata, sest ühel hetkel on ta lihtsalt esimene, kes oma kuube vahetab ja lehed langetab. Paari nädalaga saab suverohelisest kollane ja kui sa plaanid veel vaadet imetleda, saad ninapidi veetud, sest puu on puhta raagus. Neil hetkedel jõuab kohale see mõrumagus sügistunne, kus loodus on veel viivuks sünnipäeva pidamas, aga seda saadavad kurvad noodid. Et seda värviküllust kuidagigi peatada, tekib alati tahtmine tuppagi rohkem toone tuua - ikka selliseid murtud, sügavaid ja kohati ka vaevu märgatavaid.

Kui kevadise karantiini ajal hakkas vähemalt iga teine pere vist kodu remontima või värskendama, siis nii juhtus ka meiega. Mitte küll asjaolust, et aega oleks rohkem käes olnud, vaid üks ammu hinges olnud kripeldus vajas lahendamist. Nimelt häiris mind tohutult Mirdi toa ja pesuruumi vaheline valge sein. Kuigi puhas lõuend on üks paremaid aluseid, millele hooajalist kompositsiooni luua, siis mulle tundus, et seda valget on ikka liiga palju. Õnneks oli mul alles veel köögiseina siksakmustriks kasutatud värvitoon, mistõttu oli teada kohe, et mustikasiniseks peab saama ka poole seina jagu pinda köögist esikusse. 

Aga niipea, kui teed teoks ühe mõtte, leidub alati midagi uut, mis hinge närima jääd. No näiteks see MDF-plaadist uks, mis lärakana seina jääb. Kuigi uste värvimine kogub samuti praegu populaarsust, siis minul ikkagi sedavõrd palju julgust ei ole (ja no sellele ei aita kaasa ka kõrvalt tulevad küsimused, et mis siis saab, kui sa asja metsa keerad!). Aga selliste lahendustega trikitamine mulle meeldib, kus ajutisest asjast saab midagi alalist. No muidugi juhul, kui see oodatud hirmu asemel positiivselt üllatab. Ja seda juba vineerplaadid teevad, kui sa ikka leiad kaubandusest eriliste täkete ja praakideta tükid.

Vineerplaatidega tahveluksel on aga teinegi eelis - sinna saab ju südamerahus naelu lüüa või knopkasid kinnitada, et pärjad rippu asetada! Nii saidki meiegi vannitoauksele sügise saabudes lumemarjaokstega põimitud tikkimisrõngad. Nende kõrvale aga ilma erilise galeriita galeriisein. Aga see on mulle ka iseloomulik, sest piltide ja fotode asemel olen palju rohkem põnevil taaskasutusleidude eksponeerimisest. Näiteks vanast kalendriillustratsioonist Aarete laekast soetatud raamis; Soomest Kierrätyskeskusest ostetud peeglist; vanadest piimapakkidest tehtud lillepottidest, mille kevadised mustvalged mustrid said akrüülidega sügisele kohasemalt värvilisemad, või sellest ideaalsest roostepruunist kampsunist, millel tervitab heegelketist põimitud tervitus. Ja no ilusatest kõrvitsatest ei tasu rääkidagi! 

Igatahes, kui nüüd see kask meie akna taga ongi oma lehed täielikult seljast heitnud, saab päikeselisi ja vihmaseid sügisilmasid veel toas nautida!

tee ise: klaasikildudest linaraskused

Kuigi algselt said neist klaasikildudest tõesti linaraskused, siis tegelikult ei maksa nende kasutusvõimalusi piirata. Nii on jäänud see meisterdus mind kummitama ja mitte ainult seepärast, et see seob kaks minu lemmikasja - jäägid ja vanad pildid. See toob mängu ka kolmanda - asjadele mitme otstarbe leidmise. Seega, kui suvel ja ka sügise alguses aitavad killud hoida lina kukseseenekastmesse lendamast, siis talvel tasub need riputada jõulukuuse külge. Jättes traadi kasutamata ja liimides tagumisele klaasile aga hoopis magneti, saab sedasi meeleolukad märkmekinnitused külmkapile. Variante on lõputult!

Muidugi on tore kasutada selleks meisterduseks fotosid endale kallitest inimestest ja hetkedest, et need elustuksid iga kord, vaadates mingeid mälestusi. Tegelikult passivad aga hästi ka ajakirjade väljalõiked või tavalisele koopiapaberile prinditud pildid - mis tahes sulle meeldib!

Vaja läheb: klaasikilde, liivapaberit, PVA-liimi, pintslit, pilte, traati, kardinaklambreid

Lihvi klaasikildude kõik servi, nii et need ei oleks enam teravad. See etapp on kõige ajamahukam, kuid vajalik turvalise ja ilusa lõpptulemuse jaoks. Kanna killu ühele küljele õrn kiht liimi ning aseta sellele pilt (pildiga pool jääb liimi vastu). Kui liim on kuivanud, lõika killu servi mööda ära üleliigsed servad. Soovi korral kanna pildi teisele küljele liimi ja kleebi sinna teine pilt (pildi tagus liimi vastas).

Kanna viimati liimitud pildile õrn kiht liimi ning aseta teine kild selle vastu. Hoia neid omavahel veidi aega liikumatult paigal, et ühendus jääks püsima. Keri kildude ümber traati nii, et see aitaks kildudel koos püsida. Kinnita üles äärde traadist aas ning selle külge kardinaklamber. 

Klaasikildudest linaraskuste meisterdus ilmus 2017. aasta juuli Nipiraamatus.

tee ise: vihmavarjust õuetumba

Alati ei lähe asjad nii nagu sa oled need peas valmis mõelnud, vahel võib lõpplahendus olla hoopis paremgi. Umbes nii juhtus mitmeti ka ühe esimese meisterdusega, mida ma Nipiraamatusse plaanisin. Teadagi on sügise mõtteliseks paralleeliks värviliste lehtede kõrval ka vihmasabinad. See pani mind aga veeretama ideid vihmavarjude taaskasutuse üle, sest paratamatult annavad need suuremas tuules ükskord otsad. No ja kas poleks geniaalne mõte teha ühest katkise sõrestikuga sirmist näiteks....ajakirjahoidja? No kindlasti oleks! Ainult, et ükskõik, mispidi ma seda ideed ka ei kaalunud, sai selgeks, et sel juhul võiksin võtta kasutusse hoopis tavalise kanga - varju kuju jääks täiesti kasutamata. No aga kui sa ei tee ajakirjahoidjat, siis võiks teha ju hoopis meie sügishooaega eriti pasliku õuetumba, kas pole!?

Üks asi on välja mõelda idee, aga eriti "tore" on istuda selle otsas siis, kui sul pole vahendeid - ilmselgelt olin varem katkiste vihmavarjude äraviskamise usku. Minu õnneks toimivad ses osas ikka ääretult hästi sotsiaalmeedia grupid ja leheküljed, kus võib julgelt hõigata, et otsid näiteks üht katkist pesuresti (ka see on järele proovitud!). Mis selle kuivatusatribuudi kõrval siis inimestel katkist vihmavarju alles pole hoida! Ja kui eriti hästi läheb, tabab sind lausa pakkumistelaviin, mille seas ka imetabase Marimekko mustriga isend. 

Igatahes, mis ma nüüd öelda tahtsingi - see õuetumba on meie peres kasutuses juba neljandat aastat ja selle aja jooksul pole ta ilmutanud vähimaidki kulumismärke. Vastupidi! See päriselt leiab kasutust nii maal kivipõrandaga toas kui niiskel murul. Tänu tugevalt poroloonile, mis täiteks, on selle peal hea istuda nii täiskasvanuil kui hüpata ja lösutada pere pisematelgi. Ja üks asi on veel selge - kui edaspidi peaks meie pere mõni vihmavari katki minema, siis pole palju vaja mõelda, mis taga edasi teha!

Vaja läheb: vana vihmavarju, joonlauda, markerit, teravat nuga, nööpnõelu, õmblusmasinat, vahariiet või presentkangast (umbes 70 x 70 cm), porolooni (pigem ruudukujulist, umbes 60 x 60 cm), lukku, nööpi, niiti, nõela

* Õpetus tuleb välja kaheksast sektorist kokku õmmeldud vihmavarjudest, aga ole mureta – enamus sirme on sellised! 

Haruta vihmavarju katteriie sõrestiku küljest lahti. Aseta poroloon riide keskele nii, et selle iga nurk jääks ühe vihmavarjukatte moodustava sektori keskele. Aseta kõige peale kivi või raamat, et kangas paigast ei liiguks. Leia üles sektorite küljeõmblustel need kohad, kuhu kinnitus sõrestik, mis vihmavarju lahti tehes langes tipust esimesena allapoole. Märgi need kohad markeriga poroloonile ettevaatlikult kanga servi kergitades. Vea joonlaua ja markeriga kokku punktid, mis asuvad porolooni nurgale kõige lähemal ning lõika porolooni nurgad selle järgi terava noaga maha. Nii saad korrapärase kaheksanurgakujulise tüki.

Keera kangas pahupidi ja aseta poroloonile nii, et kõik nurgad sobituksid omavahel. Võta nööpnõeltega sisse üleliigsed kohad äärtel ja õmble masinaga mööda nööpnõelu kate poroloonile parajaks. Tumba alusena kasuta vahariiet või presenti, mis hoiab niiskuse eemal. Lõika kangas pooleks ja õmble vahele lukk. Kui lukk ei ulatu servast servani, õmble kangas pooleks lõigatud kohalt kokku.

Aseta mõlemad kangad poroloonile pahupidi nii, et nende õiged pooled on servades vastamisi. Traagelda ääred mööda serva kinni, kuid vaata, et jätad vähemalt osaliselt luku avatud olekusse. Eemalda ettevaatlikult poroloon ja õmble masinaga servad kinni. Keera valminud tumbakate õigetpidi ja topi sisse täidis. Õmble tumba pealmise poole keskele nööp, mis varjab väikest vihmavarju ülesharutamisel tekkinud auku.

Õuetumba meisterdus ilmus 2016. aasta oktoobri Nipiraamatus. 

tee ise: võrgust turukott

Kui oma riidest kotiga poes käimine on mu jaoks juba aastaid elementaarne, siis pean tunnistama, et puu- ja juurviljade osas olin pikalt pimestatud õhukestest kilekottidest (hea küll, ma ikka enamus asju asetasin korvi lahtiselt, aga üksikud šampinjonid, posu õunu ja kiivisid panid ikkagi haarama ühekordsete lahenduste järele). Aga nagu öeldakse, siis muutused peavad algama sinust endast. Nii kookisingi aasta alguses sahtlitest ja kastidest välja kõik väiksemad ja suuremad enda tehtud kotid, mis mahutaksid tomateid, pirne või sibulaid. Edasine oli vaid meelespidamise vaev need endaga ühes haarata!

Kuigi mu lemmikuiks on osutunud vanadest (laste)särkidest tehtud kotid, on kaalumise mõttes kõige kergemad ja tänaval jalutamise jaoks kõige ilusamad siiski võrgust turupaunad. Ma ei tea, kuidas teil, aga mu meelest võiks sidruneid täis kotiga minna põhimõtteliselt pidulikule vastvõtulegi!

Vaja läheb: suurt anumat, lõnga või nööri, mõõdulinti, kääre, maalriteipi, nahatükki, õmblusmasinat

Lõika lõngast välja 12 u 130 cm pikkust tükki. Keera anum põhjaga ülespoole ning aseta lõngajupid nii, et 6 asuksid ühtepidi ja 6 teistpidi. Juppide keskmised kohad peava omavahel põimuma üksteise alt ja pealt nii, et iga järgnev oleks eelmisest põimitud erinevalt. Tee põimitud osa äärtesse sõlmed, nii et ühendad kaks kõrvalasuvat üksteisega üheaegselt. Alusta sõlmimist ühest nurgast, ühendades kaks erinevasse suunda jäävat otsa.

Alusta iga järgneva tiiru sõlmimist nii, et ühendad omavahel kaks kõrvuti asuvast sõlmest väljuvat lõngaotsa. Kinnita parasjagu töös mitteolevad otsad teibitükkidega anuma külge – nii ei nihku kese paigast. Sõlmi ringe sama loogika alusel edasi. Arvesta, et mida lähemale sa eelmisele ringile uue sõlme teed, seda väiksemate avadega võrk tuleb. Jälgi pidevalt, et iga järgmise tiiru sõlmed asuksid üksteisega võrreldes eelmisest reast võrdsel kaugusel. Kui viimane rida on anuma külgi mööda alla liikudes sõlmitud, võta võrk purgilt. Jaga lõngaotsad kaheks ning teibi need kinni ja lõika jupid enamvähem ühepikkuseks. 

Lõika nahast välja tükk, mille laius oleks u 4 cm ning pikkus nii palju kui pika sangaga kotti soovid. Keera nahatükk pikuti pooleks ning õmble pikemast servast kokku. Topi kumbki teibiga kaetud koti ots ühest naha lahtisest osast sisse ning õmble kinni ka nende ühenduskohad.

Võid teha kotile ka kaks kõrvuti asetsevat sanga. Selleks jaga lõngaotsad neljaks ning ühenda omavahel kaks kõrvuti asuvat ja kaks kõrvuti asuvat kumbki eri nahatükiga. 

Võrkkoti meisterdus ilmus 2017. aasta mai Nipiraamatus. Sidrunitega koti püüdis pildile Laura Strandberg.