kodu: magamistoa sein

Oeh, ma ei teagi, millest alustada. Selle magamistoa seinaga on olnud üksjagu juurdlemist ja jamamist algusest peale. Kuna eelmisel omanikul oli kõigis kolmes toas ühes seinas tapeet, siis paratamatult läksid ka meie mõtted sama rada. Poodides aga ideaalseid polnud ning tellimine oleks läinud eriti kalliks. Aga miks mitte värvida ise seinu ja neile ehk ka mingit mustrit tekitada!? Nii läkski.

Enamuse ulatuses meie kodust on kaldpinnad, mis tähendab, et pole ühtegi neljakandilist seina ning kõik toad on pisut sopilised. Seega tundus tapeedi aluse seina värvimine kuidagi töö raiskamisena - muster poleks piisavalt mõnusalt välja tulnud ning kuna meil oli välja vaadatud päisega voodi, oleks see poole valminust ka varjutanud. Kõige sellepärast otsustasin värvida kaks seina (kui nii pisikesi juppe ikka sääraselt nimetada saab), mis koos moodustavad toa sisemise nurga (sellist terminit vist ei eksisteeri, eks?).

Kuna köögi ja suure toa seinaga oli tarvis meeletult numbreid arvestada, siis otsustasin magamistoas teha midagi vabama käega. Midagi, milles pole olulised täpsed mõõdud. Heeringaluu (herring bone) muster tundus selleks ideaalne. Lisaks oli seda lihtne teostada ajal, kui Ats tööl või Mirt põrandal rullimas. Raskemaks läks olukord aga siis, kui varutud teibirullid poole pealt otsa lõppesid. Õnneks elavad meie parimad sõbrad, kes on alati varustatud kõige ehitusteemalisega, piisavalt lähedal. Nii sattus meile posu teipe, millega seinad lõpuni kaunistada.

Värvi valimisega ei jõudnud me kuidagi aga kokkuleppele. Mina olin väga kindlalt hallide toonide poolt, Atsile ei tundunud see aga nii hea mõte. Seega, nagu hea naine muiste, lubasin tal poest enda meele järgi värv valida. Hilisemast jutust on selgunud, et ta vist tahtis võtta midagi mündirohelise taolist. No päris nii see ei läinud. Totsiku seintest kumas läbi heleroheline toon. Ja mingil imekombel ma ei olnudki selle vastu. Hakkasime siis seinu katma ja mis me näeme! Purgist paistev ilus värv osutus seinal õunaussiroheliseks. Teate küll, selline eriti kole roheline, mis nõukaaja paljudes köökides oli. Ma arvan, et sel hetkel ma võisin korraldada ühe paraja draama küll. Veidi rahunedes otsustasin minna poodi, et leida midagi, millega seda õudust segada. Kohale jõudes oli mul aega täpselt 10 minutit poe sulgemiseni. Seega valisin jooksu pealt rohekashalli tooni samast sarjast. Mul polnud sel hetkel õrna aimu ka, mis sellest kompotist välja tuleb. Kõigi suureks õnneks sai lõpptulemus siiski päris mahe ja korralik (kuigi värskelt värvituna tundus, et värv katab ebaühtlaselt).
Teipe eemaldades ilmnes aga uus üllatus - osad neist olid nõrgema liimiga ning tänu sellele olid mõned vahekohad värviseks valgunud. Vahel kohe mõtled, et kuidas küll on võimalik järjest sellist ebaõnne tabada!? Võtsin asja rahulikult ning ootasin värvi kuivamist (eeldades, et vahed tuleb valgega üle värvida). Enne pintslite uuesti kätte võtmist otsustasin vahesid veidi nuustikuga nühkida. Ja see õnnestuski, sein sai lõpuks konkreetseks ja korda.

Kuigi sein on valmis ja tulemus üldjoontes tipp-topp, siis igal õhtul ja hommikul mõlgutan mõtteid, et mis oleks, kui värviks ikkagi halliks. Või teeks hoopis teistsuguse mustri. Ilmselgelt miski siiani kripeldab...