kodu: köögi ja suure toa sein

"Mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule.." - need laulusõnad võiksid vabalt käia meie pisikese pesa kohta. Tänu vähesele ruumile ja katusekorteri omapärale oleme pidanud pidevalt leidma lahendusi, kuidas kõik asjad ära mahutada. Eriti hea oleks, kui nähtavale jääks võimalikult vähe kraami, sest puhas ilme annab visuaalselt õhku juurde. Sama lugu on toonide ja mustritega.

Üks suuremaid väljakutseid (ja etteruttavalt võib öelda, et ka õnnestumisi) oli seinte värvimine. Suurem osa sai võõbatud, nagu moodsale ajale kohane, ikka valgeks. Kui ma varem olin pigem tapeetide fänn, siis nüüdseks on asjad muutunud. Oma kätega seintele mustrite loomine annab hoopis laialdasemad võimalused saavutada soovitud tulemus.

Niisiis. Sein, mida näeb esimesena korterisse astudes ning millel pilk peatub kõige tihemini, jookseb kööginurgast suurde tuppa. Või vastupidi. Varasemad elanikud olid katnud seina pruunika ringidega tapeediga, mis minu arvates tegi toa veidi morniks ning oluliselt tumedamaks. Lisaks asub samas seinas ka aken ning selle ümbruse paberiga katmine tundus mõttetu. Mul oli ammuilma soov värvida üks seinadest kodus siksak mustriga. Seega tuli ju unistus teoks teha.

Ka värvitooni osas oli meil küllaltki kindel eelistus - mustikasinine. Värvipotsik käes, pintslid valmis, tuli aga leida sobiv viis, kuidas muster seinale ette joonistada. Leidsin internetist õpetusi ruudustike seinale kandmiseks ning siis diagonaalsete joonte tõmbamise läbi soovitud mustri saavutamiseks. See variant aga ei sobinud meile. Esiteks oli peaaegu võimatu hiljem harilikuga tehtud triipe kustutada ning teiseks kippusid isegi loodiga järge ajades ruudud ebaühtlaste suurustega ja tasanditele tulema. Seega otsustasime alustada otsast. Moodustasime loodist joonlaua meile sobivate mõõtudega. Selle abil alustasime ainult punktikeste märkimist seina alumisest osast. Iga saki tipu paigutasime järgmisest 80 cm kaugusele ning lihtsuse mõttes jätsime sama vahe ka kõrgusesse. Seega tuli esimene rida kanda seinale horisontaalselt ning kõik ülejäänud sellest lähtuvalt vertikaalsusesse täppe tehes. Edasi tuli punktid ühendada maalriteibiga siksak mustriks ning seejärel soovitud vahed ära värvida. Raske selgitada, aga kui üks hetk nipp käes, siis läheb kõik päris libedalt. Kui keegi peaks sama teed minema, siis soovitan mitte ülemiste ridade täppe tehes enam horisontaalseid vahemaid loodiga mõõta, sest numbrid võivad näida veidi valed ning ajavad ainult segadusse. Tähtis on, et meie moodi tehes muster siiski õnnestub ning lõpptulemus näib sümmeetriline.

Kui me mingi hetk arutasime omavahel, et mis asjad meile kodu juures enim meeldivad, siis mõlemal olid üheks nimetatuks just see kööki ja suurt tuba ühendav sein. Siksak mõjub konkreetselt ning tekitab visuaalselt venitatud pinna. Just seda on meil aga vaja, sest akna kõrvale peavad mahtuma nii söögilaud kui telekaalus, ent mulje võiks jääda siiski veidigi õhuline ning mitte täis topitud. Minu arvates on see oma eesmärki kandnud ning ma olen uhke, et võtsime selle töö ette.

 Üsna peagi aga saab kuulda ja näha pilte ülejäänud köögist!