võõrale mõttele oma nägu.

Need rohkem kui kaks blogivaba nädalat on läinud linnutiivul. Parajalt puhates ning sügisele omaselt ka tegutsedes, vanu projekte lõpetades. Endale õmmelda või muidu meisterdada on lihtne. Isegi, kui asi ei kuku päris selline välja nagu loodetud, saab alati selle kerge südamega riiulisse seisma jätta või sootuks ära visata. Sama kerge on teha midagi niisama müügiks, lootuses, et ehk kellegi maitse ühtib täpselt sinu omaga. Hoopis teine lugu on aga kõikvõimalike tellimustega.

Viimaste puhul on kuidagi märkamatult minu jaoks kujunenud kaks nö püha lehma: viimaseid kuid lapseootel naised ning peatselt abieluranda sõudjad. Mõlema mõtted, arvamused ning soovid on puutumatud ning nende endi jaoks ainuõiged valikud. Mida on minul kõrvaltvaatajana ikka sellises olukorras targutada! Samas tuleb ette, et aeg-ajalt pean ma sellistel hetkedel mõne sõna siiski sekka ütlema või püüdma tabada, mida nad mulle täpsemalt öelda püüavad. Ja see on paras pähkel. Eriti, kui su ees on näiteks pruut, kel mõlgub peas vähemalt seitse soovi erinevate stiilide, värvide, materjalide ja muu osas. Mul puudub igasugune õigus kutsuda neid arulagedaks, veel vähem maitsetuks. Selle asemel tuleb püüda leida mingisugune kompromiss. Tunnistan ausalt üles, et ühel korral on jäänud sellest suhu veidi kibe maik, sest esiteks ei suutnud ma siiski ilmselt pruudi nägemuses olevat kulda-karda ning rahvuslikku stiili ühtseks siduda ning eelistasin pigem lihtsust ning teiseks oli minu ülesandeks kanda vaid imepisike killuke pulmadega seotust, mis ülejäänud peopaika nähes tekitas veel suuremaid küsimusi. Nii ma hammustangi igakord omale alahuulde, et püüda leida mingi kesktee - et rahul oleks nii tellija kui ma ise.

Neil juhtudel, kui mõni pruut pöördub minu poole väga kindla sooviga, on samuti omad riskid. Kirjateel mainitud värvinimetustest võivad osapooled saada vägagi erinevalt aru. Või näiteks romantilise stiili mitte kuigi suure austajana on kohati võimatu asetada pitse, pärleid, roose jms sääraselt, et need inspireeriks. Ning enda jaoks vastuvõetamatut tulemust minu käsi tegema ei tõuse. Sellistel hetkedel püüan ma keskenduda detailidele, uutele töövõtetele või sellele pruudile, kelle jaoks võib see kutse, pulmaalbum või külalisteraamat olla just kild, mis teeb tema tähtpäeva veel paremaks. Vaid õige harva luban ma siiski endale mõne soovitud osa muutmist või sellest loobumist, et võõras mõte saaks omaks, rohkem minu nägu. 

Milliste raskustega te olete soovide täitmisel silmitsi seisnud või kui selgelt te enda tahtmise täitmist tellimustelt ootate?