sõnaavaldus.

hetk tagasi mängis kõrval toas telekas ja "õnne 13" ning allan ütles minu meelest tabavalt: "see on hea nali, kui kellelgi läheb veel sitemalt kui sul." tegelikult ajendas mind kirjutama tänane loeng euroopa liidu teemadel. ma ei teagi, kummad on suuremad demagoogid, kas politoloogid või (politoloogidest) poliitikud... kuidas saab keegi, kes on mures eesti tuleviku pärast teha avalduse, et soovib riigist lahkuda? kas patriotism hakkab tõesti välja surema? kas sa oled õnnelikum, kui sa rabad ainult enda nimel? heategu peaks ju hiljem peegelduma ühiskondlikul pinnal. ja kuidas saab üks õppejõud olla eeskujuks jutuga, kui ta hetk hiljem oma öeldut muudab ning ka tegudesse kavatseb panna? ma olen tõeliselt pettunud inimestes, kel puudub optimistlik, ent reaalne siht võidelda parema eesti nimel. ei, selleks ei pea olema poliitik, selleks peab olema EESKUJU!