2 x kivirähk.

mu viimased teatrikülastused on viinud mind vaatama kahte väga erinevat, kuid ometi sama autori lugu. "Syrrealistid" Viinistul oli minu jaoks tagasivaade teatri - ja kunstiajaloo loengutele, tükk, milles oli peidus nii paljut, kuid millest lasti paista mitte nii paljut. või siis see, mis paistis oli niivõrd kirju ja tahtis mahutada rohkemat kui üks etendus käsitleda võiks. (mõningal määral meenutas ta sellepärast mulle "Nagu poisid vihma käes" lavastust). selle eest oli Laulasmaal mängitud "Uljas neitsi" võrreldes eelneva tükiga väga palju sisutum. ma tõepoolest hindan Taavi Teplenkovi näitlejana, kuid minu jaoks polnud metsas lavastatud tükk tema esimese (?) lavastusena eriti tugev. loomulikult oli seal ka mõningaid häid kohti (näiteks stseenide üleminekud ja tegelaste sisenemised/väljumised), kuid üldises pildis kandsid etenduse välja näitlejad, kes oma karaktereid veenvalt esitasid. mõlemal etendusel oli siiski üks ühine väga hea asi - kujundus. detailide poolest geniaalne. ja tänasel, Laulasmaa etendusel andis sellele tohutult juurde ilm. hetk, mil tuul enne vihma tulekut end üles keerutas, saabus täiesti õigel ajastusel. võib-olla ongi kogu asja võti peidus ajastuses. see, kuidas, millal ja kus sa midagi mängid / näed. "Uljas neitsi" oli minu jaoks lihtsalt tagasiminek Kunksmoori aegadesse ning ei väljendanud täielikult seda autori nägemust, mida ma Päevalehe artiklist lugesin. "Syrrealistid" saabus aga minu hetkelisse info kogumise vajadusse täiesti õigelt, kuid veidi segipaisatult. The End.