eestlane olla on uhke ja hää!

Ilmapuu kasvab maailma keskel. Juurte all ja vahel paikneb esivanemate asuala, tema võras asuvad taevased jumalad ja olevused, tüve pidi kulgeb inimese elutee. Okastega seostuvad tähed ja viljad. (http://www.laulupidu.ee/ilmapuu-mis_on.php)

--------------------------------------------------------------------------------

ma armastan tohutult inimesi ühendavaid asju, kus igaüks säilitab siiski oma individuaalsuse. kõik, mis on seotud Eesti, eestlaste või meie sümboolikaga paneb mul südame kiiremini põksuma. neid asju võiks erinevates vormides olla rohkemgi. ja laulupidu on kindlasti üks neist, mis läheb hinge enim. ja need laulud. nii hea on kuulda, kuidas inimesed saavad aru, kui olulisest nad räägivad / kõnelevad lauldes.

--------------------------------------------------------------------------------

Puu on puude kõrgune

Puu on puude kõrgune, muru murumadal,

õnn on õnnesuurune, selg on seljataga.

Valu on mäekõrgune, usk tas murumadal,

kui me lõpuks virgume, hing on vait ja vaga.

Kui me lõpuks virgume, puu on murumadal,

muru puude kõrgune, kinni kasvand rada.

Siis näib õnn mäekõrgune, valu murumadal,

kui me lõpuks virgume, kõik on seljataga.

Taevas taevakõrgune, silmapiir on kauge,

lähedal on lähedus, kuni usk ei rauge.

Kuni ükskord virgume, hing on vait ja vaga,

kuni üle sirgume sest, mis seljataga.

Kui me lõpuks virgume, taevas jälle madal,

silmapiir on lähedal, elu seljataga.

Siis on madal kõrgemal, kõrge paistab madal,

kui me ükskord virgume, kõik on seljataga.

Keset ilma Ilmapuu - ta on kõrgem veelgi,

kui on valu, õnn või rõõm, tähed linnuteelgi.

Suurem kõigest ilmapuu, suurem veel kui maa,

ainult laulu sisse veel ära mahub ta.

Põlvest põlve laulame rõõmudest ja murest,

sellest, millest hingame, maast ja veest ja tulest,

laulu sees me virgume kõrgemaks kui ise,

suureks õnne laulame, tähtsaks olemise.

Kui me ükskord virgume, ees on jälle algus,

seisab õites ilmapuu, okstes päiksevalgus.

Laulu sees me virgume kõrgemaks kui puu

Ilmapuuna elame, kuni laulab suu

Põlvest põlve laulame rõõmudest ja murest,

sellest, millest hingame, maast ja veest ja tulest,

laulu sees me virgume kõrgemaks kui ise,

suureks ennast laulame, suureks olemise.

Heiki Vilep, 2007

-------------------------------------------------------------------------------

Lennart Meri: “Mõned inimesed on viimasel ajal väitnud, et laulupidu pole enam moes. See on rumal jutt. Laulupidu ei ole moeasi, Laulupidu on südameasi”