üksteist.

Õnnevalamine 1915

Kas on imelik oodata mõnelt aastalt rohkem kui teiselt? Ma ei pea silmas iga uut aastat oma uute lubadustega. Just seda saabunut. Eelmine aasta oli minu jaoks oluline. Tundub, et jõudsin lähemale iseendale - õppides olema õnnelik sellega, mis mul on (sest see kõik on imeline) ja lubades endale olukordi kõrvalt vaadata (et hoida ära mõttetut pahameelt). Seepärast ei taha ma isegi oma peas mõelda mingitele lubadustele, millele on koht olemas olnud iga eelmist aastat vastu võttes. Hea on hoopis teada, mida uuelt aastalt oodata - soovida, et me väärtustaks iga hetke ja elada teistele haiget tegemata ning piisava võimega ette näha, et midagi hiljem kahetsema ei peaks. 

Ma olen õnnelik, et mu ümber on inimesi, kellega koos unistada ja oma mõtteid teoks teha. Et mul on minu pere ja mõningad inimesed, kellest on saanud aastate jooksul justkui minu pere osa. Mul on ääretult kurb meel, kui mõni neist peab minema oma teed...