ebatavaline kolmapäev.

Lugesin täna oma armsa Rebeka ajaveebi ja kirjet postitamisest. Olen alati arvanud, et mu blogi on eelkõige minu enda jaoks. Samas olen ise nii mitmegi sellise jälgija ning nagu Rebekagi ootan, et tuleks uusi postitusi. Lootuses, et minu loetavaid uuendatakse, peaksin ka vist ise kirjutama tihemini - aasta algustes olen täitsa edukas tavaliselt, aga suved ja lõpud tavatsevad kahvatuda ülejäänu kõrval.

Aga täna kohe on tahtmine kirjutada. Miks ei peakski, kui teed tööd rohelisel sametdiivanil, taustaks mõnus muusika, päike piilumas aknast sisse ja kõrval sõbranna, kellega vahepeal lõunaks salatit valmistada!