lugu lindudest.

Rääkides lindudest, peaksin ma vist alustama sellest, et ma pole kunagi nendega erilist seost tundnud. Muidugi on armsad kõik linnupojad, kes suu avali pesas toitu ootavad või oma esimesi lennukatsetusi teevad, aga see on nii kõikide loomadegagi. Üldiselt on linnud minust väga kaugel seisvad ning mõningaid ma lausa kardan.
Eelmisel aastal ühel tööreisil küsis minu Soome kolleeg, et kas mulle meeldivad rohkem linnud või hobused, sooviga teha väikene kingitus. Ma jäin täiesti tummaks, sest ka hobused on mulle võõrad. Kujutlusse tekkis koheselt pilt koledatest hobusekangastest ning sellega oli mu valik tehtud. Olgu, kuidas nende lindudega on, vähemalt sümbolina on nad mu jaoks vastuvõetavamad. Sellest hetkest peale olen ilusa Kalevala ehte omanik. Ja mida rohkem ma seda kannan, seda armsamaks see mulle saab. Ka linnu kujutis.

Ometi on mulle väga armas ja lähedane maailma loomise lugu eesti pärimuses. Alles nädalajagu tagasi mõistsin, et tegelikult on mul ju seeläbi lindudega seos küll. Ma tajun neis mingit väge, mis paneb aukartust tundma. Ehk seepärast ei julge ma neile ka täielikult läheneda ning jälgin pigem kaugelt. Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem seda isegi usun ning seost tajun. Seepärast tuli mul kange tahtmine teha endale ilmalind, mida oleks hea ka tööalaselt lastega lauldes kasutada.








Sattusin aga nii suurde hoogu, et kokku sai neid kaks. Eks seltsis ikka lõbusam!

Kommentaarid

  1. linnud sümbolina on alati ilusad. tõesti, tihti ilusamad, kui päriselt. kummalised lood...

    VastaKustuta
  2. ma mõtlen nüüd, et see võib vist kõik ka kokkupuutest sõltuda. mul lihtsalt pole kunagi olnud ühtegi oma lemmiklindu. tean ühte inimest, kes ei söö näiteks kanaliha, sest tal oli lapsena suur side ühe kanaga :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar