aeg.

Keskkooli ajal mõtlesime koolikaaslastega, et kuidas taibata, et sa oled täiskasvanuks või vanaks saanud. Selleks oli vaja kolme asja: õppida jooma kuiva veini, armastada oliive (või oli see sinihallitusjuust?) ja hakata aru saama Juhan Liivi raamatust "Vari". Esimene neist on minu südame võitnud juba ammu. Teistega on veidi raskem. Oliive ikka aeg-ajalt maitstes pole veel seda äratundmist tekkinud.
Kui ma veel Viljandis elasin, siis ühel päeval peale kooli raamatupoodi külastades meenus mulle see väide. Et "Vari" parasjagu allahinnatud oli, leidis see tee ka minu riiulisse. Ausalt tunnistades pole ma veel seda peale keskkooli uuesti kätte võtnud. Ilmselgelt on viimane aeg see omale reisikirjanduseks kotti pista.
Küll avastasin täna aga oma vananemise ilmingud. Ei, need pole kortsud, mis ka minu nägu on vaikselt kaunistama hakanud. Panin tähele hoopis, kuidas ma olen pingelisi olukordi hakanud rahulikumalt võtma. Pole mõtet tekitada paanikaosakonda, kui mingisugune lahendus tuleb igaljuhul välja mõelda. Parem siis juba varem. Teiseks olen omandanud aga oskuse, mille võimalikkusest teismelisena aru ei saanud - suurest õnnetundest nutmine. Nooremana arvasin, et tegu on nii suure naermisega, et lihtsalt pisarad tulevad silma. Kuigi ka see on võimalik, tuli minu jaoks taipamine hoopis teistmoodi. Kuidas nutta sellepärast, et ma olen sisimas õnnelik. Õnnelik, et olen siin ja praegu ja ümbritsetud just oma inimestega...

Ja et nutmine väga hulluks ei muutuks, võib teha alati pajalapid, kuhu oma pisaraid kuivatada. Või neid siis tavapärasel otstarbel kasutada.