miljon mõtet.

Viimased nädalad on mu jaoks olnud veidi kentsakad. Mina, kes ma olen üldiselt tähelepanelik, kindlaid rütme armastav, olen korraga kaotsi läinud. Väga lihtsad ja põhjendamatud seigad võivad mu tuju kõikuma panna. Täna tulin koju tundega, et olen midagi ära unustanud. Ja no mitte ei tule pähe, mis see olla võiks! See on üks vastikumaid tundeid, millest ma ei oska võitu saada. Sellest hullemad on vaid olukorrad, kui ma ei saa millestki aru. Kui asi on minu jaoks mõistmatu või ma ei tunne ennast väga kindlalt. Siis võib juhtuda, et löön käega.
See on selline kahe otsaga asi. Miljon mõtet, mis tahavad teoks tegemist, pakuvad mulle mõnusalt kiiret tempot, milles end hästi tunda, kuid võivad samas tekitada olukorra, kus mitteteostumisel ma keen üle, kaon ära.

Siis on hea vahepeal teha midagi, mille tulemus oleks silmaga nähtav, näiteks õmmelda. Nii sai üks väike plika omale hernepadjad, mida praegu ta peab kõige targemaks närida. Tulevikus saab neilt aga ka tähti õppida või nukkudele diivanile mõnusat istumist korraldada.