oma ja võõras.

Isegi nii kaugel kodust nagu ma olen, on võimalik kogeda midagi Eestile sarnast. Muidugi veidi teistsuguses võtmes. Esiteks on siinne kliima mulle super mõnus. Pole umbsust ja nii suurt palavust (veel) nagu oli Brasiilias. Õhtud on jahedad ja värske õhuga, isegi villased sokid tasusid kaasavõtmist ära.

Eraldi võiks rääkida kohalikust köögist, mis on inimeste eludes väga tähtsal kohal. Kindlasti on minu jaoks harjumatu õhtusöögi kellaaeg, mis on praktiliselt öösel. Samuti suured lihamäed. Eile pidime süüa tegema Matiase juures (kohas, kus peatume). Kõik oli valmis ostetud, kui äkitselt tekkis ühel meist kange tahtmine, ikka grillitud (parrilla) liha tellida. Ma ei ole kindel päris kõiges, mida ma sõin, kuid tundsin ära maksa ja lihakäntsaka. Samuti maitsesin midagi, mis nägi välja nagu soolikad (chinchulines).

Samas oli toidus ka midagi tuttavat - verivorstid! Pigem küll vorsti kujuga käkid. Maitses tuttavlikult, ent kuna käkke olen harjunud sööma viiludena läbiküpsetatult, siis jäi vorstina olekus ta minu jaoks veidi tooreks, verise maitsega. 

Eile õhtul kuulsin ma palju kohalikust maiusest (dulce de leche), mida söövad isegi need, kes piima ei armasta. Hommikul selgus, et põhimõtteliselt on tegu ülekeedetud kondenspiimaga, mis maitseb nagu lehmakomm. Pole paha!

Kohaliku köögi avastused ilmselt veel jätkuvad, kuid minu jaoks kõige harjumatum on see, et toas on võimatu käia paljajalu. Kunas kõik käivad jalanõudes, siis on minu tallaalused mustemast mustemad. Aga ma ei ole ju harjunud, ma nii väga tahan käia paljajalu! Aga pole miskit teha, panen plätud jalga ja lähen uuesti linna kaema. Paar pilti ka eilsetest värvidest ja linnast lõpetuseks: