üllatus.

Eile alustasime teed Argentiinasse (kes otsib õigekirja taga, lugegu: Argentinasse), et lõpuks ometi puhkust alustada. Et lennud võtsid aega praktiliselt terve päeva, siis olin kindel, et minu suurim üllatus saab olla see, et sõitsime lennuk-bussiga. Ma pole kunagi kogenud seda, et üks lennuk teeb mitmeid erinevaid peatusi, kus suurem osa inimesi vahetuvad ning sinagi pead lennukis uue istme leidma.

Atsile viimane pilt Brasiiliast

Buss-lennuki esimene peatus El Salvadoris

Viimane peatus enne Buenos Airest oli Rio de Janeiros. Seal paluti korraga aga kõigil lennukist lahkuda. Keegi ei öelnud miks või kuhu või kas tagasi tullakse. Läksime massiga kaasa ning jõudsime bussi, mis viis meid uue lennuki peale. Kõik see võttis aega tund. Seejärel selgus (või õigemini öeldi meile seda enne õhkutõusu), et peab ära ootama uue meeskonna, kes vana kohustused üle võtaks. Meile tähendas see veel kaks tundi ootamist lennukis. Õnneks olid meid lõbustamas kaheksa porteñot, kes käisid Rios neljapäevasel puhkusel. Põhiline huumor seisnes ikka üksteise nöökimises hispaania keeles.

Kogu see jada viis mind aga positiivse üllatuseni, mida piisavalt reisinud inimesena tihti ei kohta - välismaalaste olemasolevad teadmised Eestist. Vähemalt üks seltskonnast teadis nimetada mitut Eesti linna, meie ajalugu ning keelelist ja kultuurilist kuuluvust. Teise naine oli käinud Tallinnas ning toonud talle sealt šokolaadi, mis pidavat olema parem kui belgia šokolaad :)

Kõige tipuks peatume me Irene sõbra juures, kes käis eelmisel aastal Eestis.

Mõned pildid ka meie peatumispaigast: