ega kaks ilma kolmandata jää.

Ärasõiduni oli jäänud veel kaks päeva ning Buenos Aireses teha nii mõndagi, mis kahel eelmisel korral jäi kogemata. Alustuseks leidsid mu kaaslased, et kuna Santa Fe-s ei õnnestunud mul proovida kõiki kohalikke toite, mis soovituslikku nimekirja said, siis tuleb midagi tüüpilist proovida vähemalt pealinnas. Seetõttu lõunatasimegi ühes Ramiro lemmiksöögikohas Palermos. Laud sai kaetud korraliku asado, chorizode, chimichurri, salati ning punase veiniga. Ja loomulikult kõik see maitses hea, sest mul on tunne, et tänu paljude argentiinlaste Itaalia taustale, oskavad nad nii süüa valmistada ning veel enam seda nautida!

chorizo ja chimichurri

tükike asadot

Ramiro ja Irenega pärast pikka lõunat

Pärast pikka nautimist otsustasime minna Plaza de Mayo-le, mida olin küll varem külastanud, kuid kus sel päeval pidi olema iganädalane emade ringkäik. Olles näinud filme, mis kirjeldavad perioodi ning sündmusi, mis sellele liikumisele aluse pannud, tahtsin sellest osa saada. Samas olin ma väga skeptiline, sest teada on, et säärane rühmitus on muutunud poliitiliseks.

Minu jaoks õhkus sellest sündmusest küllaltki palju etenduslikku, sest kõik kohaletulnud (kellest pooled moodustasid minu meelest turistid) justkui teadsid iga liigutust ette. Muidugi ei saa seda pahaks panna, sest nii mitmekümned aastad on aidanud sellele kindlasti kaasa. Samas leidus ka emasid, kes kõndisid omas tempos, suurest massist tagapool. Just neist üksikuist õhkus siirast muret ja algse idee edasikandmist.

Viimase päeva hommikupooliku ja lõuna sisustasime sisseostude tegemisega. Mina otsisin taga põhiliselt erinevaid matega seotud vidinaid, Irene uusi pükse, mis tal Bahia Blancas rattaga sõites katki läksid. Õhtul kutsusid Ramiro ja Eugenia meid aga parki kontserdile. Tegu oli Carlos Gardeli sünnipäevanädala raames toimuva esinemisega, kuhu olid kokku tulnud kõik kõige paremad (ja selgelt ka kõige vanemad) tangolauljad Argentiinas. Lisaks vahele tantsijaid paaride ja rühmade kaupa. Kontsert toimus Palermo ühes järvedega pargis ning kohale oli tulnud märkimisväärne hulk inimesi. Minu jaoks enneolematult vaatasid nad kõik ennastunustavalt ka õhtu lõpetuseks olnud ilutulestikku.

kohalikud ilutulestiku lummuses

Peale kontserti läksime edasi sööma. Et minu soovitud tamaleste ja humitaste koht oli küllaltki kaugel, otsustati minna lähemal asuvasse pitsarestorani. Sisse jõudes otsustas Ramiro, et võiks ettekandjale öelda, et tulime tähistama Irene 30ndat sünnipäeva. Mis siis, et Irene on tegelikult kaks aastat noorem ja sünnipäevani jäänud veel 11 kuud. Tore kolumblannast teenindaja võttis seda aga tõe pähe ning enne äraminekut üllatati meie lauda pudeli šampusega. Mis sai meil vastu olla sellisele pidulikule Argentiina reisi lõpetusele!

Rocio, Irene, Ramiro, Eugenia ja Ignacioga