laupäev, 3. detsember 2011

head hetked.

Tana, teel Cachisse, istusin bussis korvuti uhe Hollandi kutiga, kes opib arstiks. Ta oli usnagi ullatunud mitmest asjast minu juures. Esiteks arvas ta, et vill mu talla all on paris oudne. Sellele on ka raske vastu vaielda. Ning teiseks leidis ta, et on imetlusvaarne, kuidas ma vaatamata koikidele apardustele (vargus, vill, teel Cordobasse saasehammustusest kinni paistetanud silm) suudan hoida meeleolu uleval ning jatkan vaimustumist olukordadest ja hetkedest, mida reis mulle pakub. Ja seda pole uldsegi raske teha, eriti kui on selliseid paevi nagu tana.





Varajases hommikus loksusime pilvedes, et labida ligimale 130 km pikkune teekond kohalikku magikulla nelja ja poole tunniga. Cachi ei mojunud mulle nii vapustavalt (Lonely Planeti sonul peaks see paik ka hasti planeeritud reisi paar paeva pikendust tooma) kui teekond ise. Ja loomulikult minu puhul ikka ja jalle inimesed. Sel korral siis mind tagasisoidul lobustanud koolilapsed vanuses 4-12 aastat, kes voisid kusida koige kummalisemal moel koige normaalsemaid asju (nt kas su peika ema on elus, mitu last su emal on, mis on selle mehe nimi, kes su emaga koos elab) ning koige lihtsamatest lausetest vaga valesti aru saada. Naiteks minu vastusest, et olen 26-aastane, said nad aru, et mu emal on 26 last! See arv oli isegi neile, paljulapselistest peredest (uhel tudrukul oli 14 ode-venda) parit lastele veidi uskumatu. Aga laps ju usub koike, mis kuuleb voi mida arvab kuulvat :)


Uks fakt, mis reisil alati tuju tostab on ka see, kui sa saad mingil moel raha saasta. Just tana tegi meele heaks uks harra, kes oma pojaga mulle homse soidu pileti muus. Kokkuvottes sain 150 peesot soodustust, sest harra arvas, et oleks talle hea minia, kui tema poeg ainult nii noor (22-aastane) ei oleks. Milline ilus viis mitte oelda, et ma olen vana!

Ohtu lopetuseks nautisin just siin monusas hostelis monusat taimetoitlaste ohtusooki. Nimelt kaib igal reedel siin uks rastadega tuup, kes koigile suua valmistab. Parast voib oma aranagemise jargi siis maksta. Selline monus kommuunielu oli tana kaetud kahte tuupi pannkookide kihtidega. Uhe vahelt suutsin tuvastada avokaado, paprika, muna ja oliivid. Teisel olid sees mais, roheline salat ja midagi lillkapsa moodi. Juurde pakuti ahjus tehtud kartuleid ning kuuslaugusalsat. Mida veel hing tahta voiks!


Pin It!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar