kolmapäev, 28. detsember 2011

kirjutamata.

* Üheks kinnistunud arusaamaks terve Lõuna-Ameerika peale mõeldes, on paljude jaoks kindlasti aja mittetundmine või selle ebaolulisus. Minu mõningane kogemus ütleb, et see on aga riigiti väga erinev. Kui Brasiilias on tulnud mul aastate jooksul oodata enim teatud sündmuste algust, transporti jms, siis argentiinlased, vähemasti need, kellega mina olen kokkupuutunud, armastavad täpsust, mõistes selle all +/- 15 minutit. Kuigi olen ka ise pigem sellisesse määratlusse kalduja, arvestan ma millegi pärast aega minutilise täpsusega. Seepärast oli kohalike jaoks äärmiselt jahmatav kui ma näiteks ütlesin, et olen 12 minuti pärast kohal või sõit taksoga bussijaama võtab aega 7 minutit. "Miks 7 minutit? Miks sa ei ütle 5 või 10 minutit?" järgnesid sellele nii mitmelgi korral küsimused. No ei oska sellele vastata ju (kui sõit võtab aega 7 minutit, miks ma peaks ütlema rohkem  või vähem)!

* Kui aeg ja sellest tingitud kohtumised ei ole neil nii rangelt määratletud ning ka muus elus valitseb eestlase pilgu jaoks kohati kaos, siis on vähemalt üks asi, mis käib väga kindlate reeglite järgi - bussipeatustes seismine. Inimesed moodustavad peatustes pikki järjekordi, mis võivad ulatuda isegi ristuvale tänavale. Ja kui keegi peaks kuskil vahele trügima (mis struktureerituse tõttu ei ole lihtsalt võimalik), saab ta väga suure pahameele osaliseks ning kiiresti tehakse selgeks, kus on tema koht. Uskumatult hästi töötav süsteem sellises tohuvabohus.

* Tohuvabohu võis valitseda aga näiteks teatud majade ees, kus vedeles lademetes paberilehti, mida tuul pidevalt laiali tiris. Lähemal vaatlusel ilmnes, et need on tihtipeale pikad kirjutised või matemaatilised harjutused. Imanol rääkis, et kevaditi, kui õpilased kooli lõpetavad, viskavad nad viimastel päevadel oma vihikulehed niimoodi laiali.


* Üks kummaline vaatepilt on ka õpilaste koolivormid. Oma valgetes ja hallides kitlites meenutavad nad pisikesi arste. Kusjuures Argentiinas on kombeks ka päris arstidel ja medõdedel / -vendadel väljaspool haiglat ringi jalutada töövormides (puhtusenõuete puudumine?).


* Lisaks riietuse järgi tuntavatele ametitele, on väga selgesti näha ka seda, kes mingi lõikuse on läbinud. Seda, et Brasiilias ja Argentiinas on iluoperatsioonid popid, teadsin ma juba enne, kuid poleks osanud oodata, et need nii nähtavad on. Et minu lugeja nüüd valesti aru ei saaks, siis nähtavad pole nad mitte ebaõnnestumiste pärast. Küll oskab öelda peaaegu iga naine, kas vastutulijal on kunstrinnad või panna tähele, et iga teine on samasuguse ninaga.
Arutasin seda teemat kahe oma sõbraga ning nemad arvasid, et pigem käivad Argentiinas end lõikamas teiste riikide kodanikud. Mispeale veidi provotseerivalt ütlesin, et see tundub veidi kummaline, et põhilise klientuuri moodustavad vaid turistid ning küsisin, et kas nad ise tunnevad mõnda inimest, kes käinud iluoperatsioonil. Seejärel jäid nad hetkeks tummaks ning tunnistasid, et vähemalt mõlema emad on lasknud oma nina kohendada...

* Lõpetuseks ka kaks pilti mõnusast hommikusöögivariandist - licuado ja medialuna. Esimene on neist mahedikku meenutav jook, mida tehakse mingist puuviljast, jääst ja veest või piimast. Minu lemmikuks osutus virsiku ja veega. Medialuna meenutab, nagu pildiltki näha, sarvesaia olles vaid vähemalt kaks korda väiksem.


Pin It!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar