kulminatsioon.

Hoolimata koigist apardustest, mis mind Saltas olles on tabanud, on see kindlasti uks mu reisi tahtsamaid hetki. Kuna tegu on minu esimese paris uksi reisimisega, on vallanud mind senisel teekonnal vaga erinevad tunded. Korduvalt olen end tundnud vaga uksikuna. Tegelikult inimesi, kellega suhelda, leiab igalt poolt, aga tunnen puudust eelkoige oma perest, oma sopradest. Inimestest, kes minuga sarnaselt motleksid, kes teavad, mis teekonna ma ole enne tanast labinud...

Salta on tais imeilusaid inimesi ja kultuuri, mida olen reisilt oodanud. Samas tajun, et mida rohkem inimesed must eristuvad, seda enam satun tahelepanu keskpunkti (isegi koerad leiavad mind tanaval ules, et saata rohkem kui kilomeeter hostelinini) ning vaga raske on teostada vaatlust. Oh, kuidas ma seda armastan! Jalgida inimesi, nende kombeid, moelda kust nad tulevad voi kuhu lahevad. Kui seda teha ei saa, voib aga alati minna muuseumisse. Just tana sattusin sellisesse, mis haaras mind oma kutkeisse mitmeks tunniks. Pohilise osa moodustasid arheoloogilised leiud, ekspeditsioonide ulevaated, inkade kultuur ja kombed. Kel kunagi avaneb voimalus kulastada Saltat, peaks kindlasti oma sammud seadma ka MAAMi (El Museo de Arqueologia de Alta Montaña), et naha Llullaillacolt leitud rituaalseid lapsohvreid, mis kulmununa vastupidanud ule 500 aasta. Inimesed ei pea seda aga ohverduseks, sest tegu pole kellegi tapmise, vaid jumalatega uhekssaamisega. Toeliselt koitev elamus!

Selline on olnud minu pool uut paeva Saltas, linnas, mis tais ilusaid ehitisi, kasitood ja ajalugu. Ja koik see peegeldub kohalike inimeste nagudes.

Nagudeni!