lahkumised.

Eelmisel nadalal vestlesin Isaie`ga sellest, et tema meelest on skandinaavlastes ja pohjapool elavate inimeste hinges mingi eriline melanhoolia, mis korraga on tuttavlikult kaunis, ent samas vooralt rusuv. Uldiselt olen ma selle vaitega nous, kuid mulle tundub, et see ilus kurbus ei ole mitte raske selle sees elajate vaid juurdetulnute ning labiminejate jaoks. Sarnaseks tundeks liigitan ma igatsuse. Ma ei saa oelda, et lounapool elavad inimesed seda ei tunneks, kuid nende jaoks on see minu tuttavate naol luhemat aega kestev emotsioon. Samas, kui teised voivad terve oma elu veeta ihaledes midagi kauget (ja kaugelt on koik ilusam!) ja kattesaamatut.

Eilne paev oli minu jaoks tais moningast kurbust. Hommikupoolikut Daiana ja Stefani juures veetes vois justkui kuulda kella tiksumist, sest koik tegevused sel paeval olid minu lahkumist ettevalmistavad: bussipileti ostmine, louna koos imelise perekonnaga, viimane ringkaik umbruses. Naabruskond, kus need kaks toredat tudrukut elavad, asub Santa Fe kui linna aaremail. Kokku on seal umbes 100 maja, millest iga kolmas omab vaikest kioskit voi poodi. Tanavail puudub asfalt, osad inimesed soidavad ringi hobusega, ohtune ohtlikkus teiselpool kvartalit, uksikud inimesed omavahel ustel raakimas... Koik see meenutas vagagi monda Eesti vaikest kula, kus aeg on jaanud seisma ning inimesed ei oska ning ei taha sellest valja tulla. Ja palun siinkohal mitte sassi ajada - ma ei pea selliseid kohti depressiivseteks vaikelinnadeks, vaid ilusa kurbuse kolleteks, mille inimesed on kujundanud oma mugavustsooniks.

Daiana ja Stefi kodu koos kahe poega

keegi kaugel hobuse seljas

Ma ei tea, kas selles hetkes ja kohas veetmine voi minu reisi lopu lahenemine, muutsid mind eriliselt hardaks. Mitte ei suutnud ma pisaraid tagasi hoida, kui bussijaama tulid mind saatma nii Daia ja Stefi kui ka Luciana pered. Ja ma raagin emadest, isadest, lastest, nobudest, kes koik minu luhikese aja Santa Fe`s eriliselt ilusaks ja koduseks tegid.

Daiana ja Stefi perega

Edasi viis mu teekond mind uheks ohtuks tagasi Rosariosse. Enamasti kull seeparast, et olin sealt unustanud saata koju postkaardi ning soit Rosariosse ning sealt edasi Buenos Airesesse tuli kokku odavam kui otseminek. Teisalt on minu Argentiinas viibitud kohtadest uheks lemmikuks just Rosario, mis oma suurlinna staatuse, kuid vaikelinna olemusega on pugenud hinge. Oodates ohtuses linnas Imanoli, kes tegi parasjagu eksamit, joudsin tegeleda uhe oma lemmiktegevusega - jalgida inimesi. Kuna minu siinoleku jooksul on neil juba teist korda riiklikult vabad paevad, siis oli linn tais inimesi. Kes valmistus joulukinkideks, kes laks tahistama pikka nadalavahetust, kes ostis perega sugulaste juurde soitmiseks bussipileteid. Isegi lipumonumendi juures valmistuti jargmise paeva kontserdiks. Koik ootasid vaga kindla eesmargiga midagi, mida ammu igatsetud.
Ohtust soime joe aares, kuhu kogunenud mitmed pered pimeduses peetud piknikutele nautima saabuvaid vabu paevi.

oine joeaarne park, kus tegelikult oli palju rahvast

Koik see pani hindama mind iga kaesolevat hetke ning motlema, et kuigi igatsus on uks tugevamaid ja siiramaid tundeid, on see ometi usnagi mottetu. Kui ihaleda midagi, siis tuleb elada nii, et selle saavutamine oleks voimalik. Seeparast tahan ma moelda ja teha nii, et mul avaneks voimalus veel siia tagasi tulla!