otsaesine.

Pool nadalavahetusest moodus mul bussis (19 tundi), kui votsin ette teekonna Saltast Buenos Airesesse, et minna jargi moningatele asjadele, mis olin Matiase juurde jatnud. Enne reisi ullatas mind uks perekond Prantsusmaalt oma rumalusega, kellega olin kaks ood hostelis tuba jaganud. Nimelt arutasid nad midagi omavahel Eestist, kui naine otsustas mu kaest kusida, et millised naabrid Eestil on (no et maarata siis riigi asukoht kaardil). Ma siis vastasin, et Soome, Lati ja Venemaa. Naine tolkis usinasti mehele, mille peale see kostis: "Aaaa, see on siis Gruusia korval." Ma olin tukk aega sonatu.

buss, mis teeb nii monelegi lennukile silmad ette

Kohalejoudmine Buenos Airesesse ei alanud mitte paremini. Nimelt joudsin varahommikul, mistottu otsustasin votta takso. Juht oli vaga jutukas ja paris igasugu asju. Uhel hetkel helistasin Matiasele, et olen umbes 5-10 minuti parast tema juures, kui juht segas vahele, et tegelikult laheb 15 minutit. Motlesin, et eks ta veidi kahtlane ole, aga no mis seal siis ikka, lopetasin kone ara. Seepeale keeras taksojuht auto tee aarde ning suute valja. Utles, et temperatuur on mootoril nii korge, et edasi soita ei saa. Kuna minu suul (helistasin mobiiliga taksost) olevat ules oelnud ka taksomeeter, siis ei teadnud ta, palju soidetud otsa eest mult kusida. Tegin nao, et ei saa jarsku mittemillestki aru, mille peale ta suht julmalt mu taksost valja tostis ning tanaval uude autosse sokutas. Uus juht oli sama jutukas. Seepeale, kui oli saanud teada, et ma tulen Saltast, peatas samuti teeaares takso. Edasine vestlus nagi valja umbes jargmine...
Juht: "Vahepeal on Buenos Aireses voetud kasutusele uued rahatahed, mis kehtivad ainult siin linnas. Sul ikka on sobivad, millega maksta?"
Mina: "Mismottes sobivad?" (tuhnisin veidi oma rahakotis, kus peamiselt 2,5 ja 10 peesosed ning uks 50-ne)
Juht: "Nae, oigetel rahatahtedel peab olema nurgas margitud RO. Naita, mis sul seal on!"
Mina, usaldav nagu ma olen, annan juhile moningad rahatahed.
Juht: "Neist mitte ukski ei kolba. Sul rohkem raha polegi? Naiteks 50 ja 100 peesoseid?" Ise kuurutab ule ola, et naha mu rahakotti.)
Mina, ikka usaldav nagu olen, annan juhile ka 50-peesose, aga rohkem raha mul toesti pole.
Juht annab mulle uhe oma rahatahe, millel on margitud siis RO ning kasib mul seda lahemalt uurida. Saan aru, et midagi kahtlast toimub. Palun tal oma raha tagasi anda. Juht annab.
Mina: "Vabandage harra, aga mul oli 50 peesone ka!?"
Juht (imlselgelt arritunult): "No jah, aga mis kasu sest on, kui sa seda kasutada ei saa."
Mina: "No ma sooviksin seda ikkagi tagasi!"
Juht annab mu rahatahe tagasi, ent vaidab endiselt, et need ei kolba maksmiseks.
Mina: "Mis me siis nuud teeme? Mina teile maksta ei saa, mis tahendab, et teie edasi ei soida?"
Juht: "Naete, siis on pank, te voite raha valja votta!" (Osutab kaega nagu muuseas peatumiskoha korvale jaavale automaadile.)
Mina: "Eks ma siis lahen votan raha valja ja maksan teile selle 9 peesot ara."
Lahkun taksost saades aru, et juht mind roovida uritas, ent ikkagi usun, et ongi toimunud mingi rahatahtede vahetus. Pangaautomaadist aga saan sellise rahatahe nagu iga teine mu rahakotis. Onneks on lahkunud ka taksojuht tee aarest ning otsustan kondida Matiase juurde jala. Kaarti uurima hakates selgub, et taksojuht on lausa mitu kvartalit kaugemale oigest sihtkohast soitnud. Tekib kange tahtmine oma otsaesist hooruda, et kas mul pole mitte silti kuljes: "Minult voib roovida!".

Ulejaanud puhapeav aga muudab olemise meeldivamaks. Reisi algusest saati olen tahtnud minna San Telmo antiigiturule. Arvasin, et ei jouagi sinna, kuna see avatud vaid puhapaeviti ning minu esialgne plaan ei nainud ette nadalaloppe Buenos Aireses. Kuigi ma kokkuvottes midagi ei osta (nagu tavaliselt), on laudade vahel jalutamine niisama roomu pakkuv. Paeva edenedes kain kondamas ka Recoleta surnuaias, mis minu kindlasti kulastamist vaarivate paikade hulka ei mahtunud enne reisi. Uskumatul kombel see paik lummab mind oma erilisusega. Ei huvitanud mind nii vaga need inimesed, kes sinna maetud, kui kambrite arhitektuur ning asetus vaikesel pindalal. Paris kohe oli piiluda sisse moningast katkisest aknast ning naha, et trepp viib veel kuskile alla korrusele...

Louna pidin veetma Ramiro, Eugenia ja viimase sobrannaga. Enne kokkusaamist utlesin Ramirole, et tahaksin naha kangesti La Bocat, sest pildid sellest linnajaost on meeldivalt varvilised. Ja just seltskonnaga selle kulastamine on parim, sest Lonely Planet arvab, et tegu on ka paevasel ajal kahtlase piirkonnaga. Omaette elamuseks kujuneb 20-minutiline bussisoit, sest olen valinud La Boca kulastamiseks just oige paeva - toimumas on klubi Boca Juniors uue presidendi valimised ning jalgpallilahing. Seetottu on buss tais fanne, kes terve tee laulavad, heas mottes maratsevad ning jalakaijaid oma tujuga kaasa tombavad. Taitsa paris vark!

La Boca ise on sama varviline nagu piltidelgi. Sama varvilised on ka tegelaskujud tanavatel ja hoovides. Satume uhele oudsemalt naitusele mu elus. Pildid on armastusest ja emotsioonidest ulevoolavate nimedega, lailad ning autor nende keskel lausa topelt selline. Ja kui raske on lahkuda ruumist, kui Ramiro otsustab, et peab ikka kunstnikuga veel uhe viisakusvestluse ka maha pidama!

Saabun Matiase juurde vasinuna tolle paeva tunnetest, mis annab kinnitust minu voorustaja arvamusele, et La Boca on tais voltse inimesi, kelle jaoks kunst ei ole mitte naturaalsus vaid teatraalsus. Ohtu lopuks kutsub Matias mind milongale, et pakkuda midagi teistsugust. Saabume ruumi sel ajal, kui kaib veel ohtule eelnev tantsukursus. Mone hetkega olen kurssi viidud, kes on hea tantsija, kes halb opetaja, kes tana ules astuvad, kuidas kaituda. Ohtu meiega uhinenud kahe Matiase sobra, uhe Poola tudruku ning uhe Venetsueela tudrukuga kujuneb eriliselt meeldivaks. Eriti olen lummatud muusikast ja just muusikutevahelisest sunergiast. Lahkume hea tujuga poole oo ajal, et voiksin jargmisel hommikul alustada soitu Santa Fe poole.