reede, 23. detsember 2011

pealkirja kordus.

Argentiina ja Euroopa vahel oli meil kaks päeva aega juba tuttavas Recifes. Et ka sinna sattumine oli kolmandat korda meie elus, siis otsustasime võtta seal olemist väga rahulikult. Oli ju suurem osa linnast juba teada ning pärast Argentiinat ei suutnud ma end ka piisavalt viia lainele avastamaks tundmatuid linnasoppe. Seepärast oli ääretult hea, et saime peatuda Luisa ja Danieli kodus ning nautida hetki nende päevakavast. Mida siis üks Brasiilia linnake pakkuda võiks?

Esimesena võiksin välja tuua toidu. Olgem ausad, kuna Argentiina põhjaosas kala väga palju ei sööda, siis mereääres kasvanuna igatsesin ma seda väga. Seepärast läksime esimesel õhtul just säärase toidu jahile. Et menüüd olid ainult portugali keeles, usaldasin tellimise oma kaaslastele. Ja ma ei pidanud pettuma! Lauda toodi neljapeale jagamiseks mõeldud cioba, mis täidetud kuskussi ja krevettidega. Kõrvale juurvilju ja muud maitsvat. See riffahvenaline oli struktuurilt mõnusalt pehme, ent krõbe; maitselt piisavalt mahe, ent küüslauguselt vürtsikas. Liialdamata oli see üks paremaid maitseelamusi mu reisil!



Teiseks mainiksin elavat muusikat. Seda on tõepoolest igal pool: tänavatel, parkides, baarides, inimeste peades... Meie järgnesime aga Luisale ja Danielile ühte vee ääres asuvasse katusealusesse. Õhtu tähelepanu jagunes kindlalt kolme asja vahel: hea muusika järgi imeliselt (kiiresti) tantsivad paarid, vägagi lühikeste seelikutega preilid (keda oli valdavenamus) ning soovituslikku rõivastusstiili mitteteadnud meie (üleni valgesse riietunute taustal eristusime tumedate ja värviliste kleitidega jõudsalt).



Kolmandana peaksin rääkima rannast. Hommikust kuni keskpäevani on see suvisel ajal üks inimeste meelispaiku. Päikesevarjude all lahtikäivate toolide peal istuvad inimesed on tulnud sinna nii üksinda kui perede ja sõpradega. Erinevalt Eestist, kus igaüks tavaliselt endaga mõne võileiva või joogi kaasa võtab, jalutavad Recifes seltskondade vahel praktiliselt kõike müüvad kaupmehed. Kui päike teeb liiga, osta kohapealt rannalina enda kinnikatmiseks. Kui laps tahab millegagi mängida, osta tuulelohe või mõni puust laevuke. Kui kõht läheb tühjaks, osta friteeritud juustu, vutimune, suppi või mistahes toitu, mis sul pähe tuleb.  Minu lemmikuks sellises kohas on kindlasti kookosvesi, mida sisaldavad noored viljad. Neist jätkub nii janu kustutamiseks kui hambaalla pistmiseks.



Kuigi Recife ei kuulu maailmas mu lemmikkohtade hulka, on seal mainitud tegevusi ja elamusi kogedes siiski väga meeldiv!
Pin It!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar