käestkadumine.

 Aeg-ajalt kuulen küsimusi, et miks siin valitseb tühjus. Ega selle peale polegi lihtne ühest vastust leida. Küllap on ikka nii nagu alati, et aeg kaob lihtsalt käest. Sedasi ta kadus minu ühel kiiremail kevadelgi. Ei olnud aega miskit meisterdada, aias nokitseda. Nüüd ma siis tasapisi püüan toibuda ning uurin vaikselt seda segasumma, mis mu peenardes ja põõsaste all valitseb. Enamusega olen jäänud hiljaks, aga õnneks on lootusetusest kasvama läinud mõned rõõmustajad, mis tõenäoliselt teiste aedadest juba otsa lõppemas. Tänane saak oli näiteks hiline pahmakas rediseid. Kui hea!