pühapäev, 12. august 2012

kaheteistkümnes - tagurpidi.

Sisenen mööda pikka koridori. Ukse juures seisavad naised, kes pakuvad kaasa lehte. Võtan moepärast paar tükki. Otsin oma kohta – 18 D, akna all. Paar minutit on veel stardini aega. Teen ohutuse huvides kõik, mis vajalik  ja sõit võibki alata. Mu ümber on kõik end mugavasti sisse seadnud ja on kuulda lehekrabinat. Mulle on alati meeldinud üks teine asi. Välja vaadata. Inimesed muutuvad imepisikesteks. Autod ja majad ei mängi enam mitte mingisugust erilist rolli. Siin üleval loeb juba muu. Põllud muutuvad ühtlasteks aladeks. Mõtlen, et siit nad siis neid kaarte joonistavadki. Juba on pilved. Silme ette tulevad muumitrollid, kes õhkõrnades roosades vatitupsudes mööda taevast ringi hõljuvad.

Edasine jutt selle 2004.aasta lõigu jätkuks oli kosmosest - millestki, mille üle mulle meeldib ikka ja jälle mõtiskleda. Augustiõhtul on mõnus end soojalt riide pakkida ja õues teki all nina ülespidi passida. Olla korraga justkui tagurpidi ja lasta mõjuda ümbritseval alistavalt.
Pin It!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar