buduaari asemel.

Ma pole vist kunagi unistanud oma buduaarist väikese valge lauakese ja sellel asetseva peegli ning kõikvõimaliku träniga. Hoopis olulisemaks pean, kui saan kiiresti leida üles vajaliku asja. Süsteeme armastava inimesena on seega hea, kui sarnased asjad asetseksid koos - olgu selleks värvi järgi sorteeritud riided garderoobis või nööril rippuvad kaelakeed.

Üks päev kuulsin, kuidas naised tööl arutasid, kuidas on kõige parem kõrvarõngaid hoida, nii et nad sassi ei läheks. Keegi oli lahenduseks tõmmanud peegli ülemise äärega kohakuti tamiili. Mõni paneb vana pildiraami sisse pitsid ridadena. Aja jooksul on ka mul kujunenud oma lemmikkohad keede, prosside ja kõrvarõngaste hoidmiseks. Eks vahel saab neid jälle ümber tõstetud, kui parasjagu midagi sobivamat pähe torkab.

Minu üheks suuremaks nõrkuseks on kõrvarõngad, mida on ka juba paras ports kogunenud. Et valiku tegemine võiks igal hommikul toimuda kiiremini, oli tarvis võtta kasutusele mingi parem süsteem hoiustamiseks.

Meenus üks korktahvel, mis Viljandis elades oli mul kasutuses paberite hoidmiseks ja olulise meelespidamiseks. Seda taas kasutusse võttes tuli aga teha mõningad muudatused. Taguselt sai eemaldatud nätsu tükid, mis varem tahvlit olid seinal hoidnud ning tarvis oli käia kogu raam üle ka liivapaberiga.

Et kapi tegemisest jäi üle paras kogus värvi, siis võõpasin tahvliraami siniseks. Kuivades ilmnes, et sees olev korkpind on kahest otsast veidi paigast liikunud ning tekkinud on väikesed praod.

Probleemi aitas lahendada pitsiriba, mis kattis ära varjamist vajava koha. Ühtlasi see osa, mis joonlauaga raami vahele sai lükatud, aitas ära hoida korkpinna liikumise. Edasi jäi ainult lisada knopkad - nende ümber, alla ja külge saab juba riputada kõike, mis vaja.